Töölepingu seaduse järgi on tööaeg aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Samuti näeb töölepingu seadus ette, et töötaja peab täitma eelkõige töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Seega ei ole alati põhjendatud vaadata üksnes seda hetke, mil töötaja hakkab tegema peamist tööülesannet. Riigikohus leidis, et tööriiete, sealhulgas eririiete ja isikukaitsevahendite selga panemise aeg ning sellega vältimatult seotud tegevused võivad kuuluda tööaja hulka. See aga ei tähenda, et iga tööle eelnev tegevus muutub automaatselt tööajaks. Hinnata tuleb konkreetseid asjaolusid: kas tegevus on töö tegemiseks vajalik, kas töötaja on kohustatud seda tegema tööandja juhiste või töökorralduse tõttu ning kui tihedalt on tegevus töö tegemisega seotud.

Kõik enne tööülesannete täitmist toimuv ei ole siiski tööaeg ja siin tasub eristada tööga seotud tegevusi töötaja enda ajast. Näiteks tavapärane kodust tööle sõitmine ei muutu üldjuhul tööajaks üksnes seetõttu, et töötaja sõidab töökohta tööpäeva alustamiseks. Teisiti võib olla olukorras, kus töötaja peab juba enne tavapärase tööülesande juurde asumist täitma tööandja korraldusest või töö iseloomust tulenevaid konkreetseid tööga seotud kohustusi.

Tööaja määratlemine ei ole pelgalt tehniline küsimus. Kui tööandja korraldab töö selliselt, et töötaja peab töö tegemiseks esmalt läbima kindlad ettevalmistavad tegevused, ei pruugi olla õige käsitleda kogu seda aega töötaja isikliku ajana. Seetõttu tasub nii tööandjal kui ka töötajal küsida mitte ainult „Mis kell tööpäev algab?“, vaid ka „Millal peab töötaja hakkama tegema seda, mida töö tegemiseks temalt nõutakse?“.

Elizabet Blumberg
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist