Kui võtta seisukoht, et 15 000 euro suurune hüvitis teise inimese laimamise ehk tema suhtes valeväidete esitamise eest on õiglane, siis milline peaks olema hüvitis inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise eest? Seejuures on oluline arvestada sellega, mis on kahju hüvitamise eesmärk.

Seadus sätestab selgelt, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varalise kahju puhul on see põhimõte lihtsasti kohaldatav. Ehk kui keegi lõhub näiteks minu arvuti, siis tuleb mulle maksa hüvitiseks summa, mis vastab uue arvuti hinnale. Mittevaralise kahju puhul on see põhimõte halvemini kohaldatav, kuna sisuliselt peaks kohus hindama, milline summa kompenseeriks mittevaralist kahju saanud inimesele tema üleelamised. Ja mittevaraline kahju võib olla väga erinev. Näiteks on selleks halb enesetunne, kui keegi on minu kohta midagi halba öelnud. Samuti on selleks valu, piirangud edasises elus või halvemal juhul ka surm.

Mittevaralise kahju hüvitamise suurim probleem Eesti õiguses seisneb selles, et puudub loetelu inimeste võimalikest üleelamistest ehk mittevaralisest kahjust, kus iga üleelamise järel oleks toodud ka õiglase hüvitise summa. Tegemist on küsimusega, mille seadusandja on jätnud täielikult kohtupraktika kujundada, mis omakorda toob kaasa väga erinevad kohtulahendid, kuna iga kohtunik näeb õiglast hüvitist omamoodi.

Eeltoodu muutub aga oluliselt 2024. aasta suvel, mil jõustub patsiendikindlustuse seadus ehk pika nimega tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus. Sellest seadusest leiame loetelu mittevaralise kahju kohta, kus on toodud ka mittevaralise kahju põhjustamise ees tasutavad õiglase hüvitise summad. Nimetatud seaduse kohaselt on maksimaalseks mittevaralise kahju eest tasutavaks hüvitise summaks 30 000 eurot ja selle tasumine on õigustatud üksnes eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse või surma korral. Ja kui tagajärjeks on näiteks „kõigest“ raske tervisekahjustus, siis on hüvitise maksimaalseks summaks 5000 eurot.

Üks probleem on kindlasti patsiendikindlustuse seaduses sätestatud maksimaalne hüvitise summa, mis jääb kordades alla kohtuvälistele hüvitistele, mida haiglad kompromisslepingute alusel maksavad. Näiteks enda praktikast võin tuua tänaseks ca 5 aastat vana kokkuleppe, kus raske tervisekahju eest tasus haigla patsiendile hüvitist ligi 200 000 eurot. Samas on aga isegi sellisel juhul kahjuhüvitiste proportsioonid paigast ära. Kui ka võtta aluseks, et raske tervisekahju või surma põhjustamisel on mittevaralise kahju eest tasutav õiglane hüvitis 200 000 eurot, siis on endiselt raske argumenteerida, et kellegi solvamine on väärt 15 000 euro suurust hüvitist. Aga täiesti vastuvõetamatu on olukord, kus raske tervisekahju eest tasutakse hüvitist 5000 eurot, laimamise eest 15 000 eurot ning surma põhjustamise eest 30 000 eurot. Sellised hüvitised ei ole kahju olemust ja raskust arvestades kindlasti proportsionaalsed ning õiglased.

Arvamusartikkel on avaldatud Eesti Päevalehe veebiväljaandes.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Keijo Lindeberg on Tallinna Tehnikaülikooli meditsiiniõiguse õppejõud. Käesolev artikkel kajastab üksnes autori isiklikke seisukohti.