Näiteks ostavad elukaaslased ühiselt endale kodu. Lepitakse kokku, et üks osapool käib tööl ja tagab perele sissetuleku ning teine pool pühendab end laste kasvatamisele. Sellises olukorras tuleks ka selgelt kokku leppida, et need ongi poolte panused, mida pooled loevad  võrdseteks. Ja selle tulemusena on ka ostetav kodu poolte ühises ning võrdses omanduses.

Kui vaadata sama näidet äriühingu asutamise kontekstis, siis enamasti pole probleemi sellega, et ühiselt ettevõtlust alustades jääksid osanikud äriregistrisse kandmata. Kahjuks on see sageli ka ainus, mida ametlikult vormistatakse. Tagajärjeks võib aga olla sama suur vaidlus, mis kaasneks elukaaslaste puhul vaid ühe elukaaslase omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega.

Nii perekondliku kui ka ärisuhte algust iseloomustab, et sageli on ratsionaalsest argumenteerimisest olulisemad emotsioonid, mis inimese tegevust juhivad. Ettevõtte asutamisel ollakse veendunud, et leitud äripartner on kui lotovõit. Tundub, et tal on olemas kõik oskused ja isikuomadused, mida ettevõte vajab. Kokkulepete korrektse vormistamise asemel mõeldakse juba sellele, mida edu korral saavutatakse, olgu selleks siis maailma päästmine kliimakriisist või hoopis Ferrari ostmine.

Tulles tagasi ühiselt ettevõtlusega alustamise põhiprobleemide juurde, siis eelkõige on neid kaks:

1. Äripartneri sobivuse (isikuomadused, tehnilised oskused või ka vaba aja olemasolu) hindamine on puudlik.
2. Äripartneri roll ja kohustused ühises ettevõtluses on määratlemata või need on määratletud niivõrd ebamääraselt, et nende rikkumist on sisuliselt võimatu fikseerida.

Eeltoodud riske aitavad maandada kolm lihtsat põhimõtet:

1. Kõik äripartnerite kokkulepped tuleb vormistada korrektselt ja nii, et oleks selgelt aru saada, mida, millal ning millises mahus keegi panustama peab.
2. Kui võimalik, tuleks kokkulepped vormistada kogenud advokaadi abil, kes suudab hinnata, kas selline kokkulepe on efektiivselt kasutatav ka vaidluse korral.
3. Kui advokaadi jaoks eelarvet ei jätku, siis on soovitatav anda kokkulepe üle lugeda vähemalt kolmele inimesele. Kui kõik kolm inimest mõistavad ühtmoodi, mida, millal ning millises mahus keegi äripartneritest ettevõttesse panustama peab, on suurem lootust, et vaidluse korral mõistab kokkulepet samamoodi ka asja lahendav kohtunik.

Järgides neid põhimõtteid, on lootust, et koostöö mittetoimimisele järgneb ratsionaalne ärisuhte lõpetamine, mitte äärmiselt emotsionaalne lapse hooldusõiguse jagamise stiilis kohtuvaidlus.

Arvamusartikkel on avaldatud Äripäeva veebiväljaandes.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Keijo Lindeberg on Eesti Advokatuuri äriõiguse komisjoni liige, mille tegevuse eesmärgiks on advokatuuri organite ning liikmete abistamine ja nõustamine äriõiguse valdkonna õigusloome või -praktikaga seonduvates küsimustes, vastava seadusandluse ja õiguspraktika analüüsimine ja muudatusettepanekute koostamine. Käesolev artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.