Kohtumenetluses pakutakse kompromissi pankrotiseaduses sätestatud tingimustel ning saneerimine (tervendamine ehk reorganiseerimine) toimub saneerimisseaduse alusel. Mõlema menetluse eelduseks on ettevõtte suutmatus täita oma kohustusi täies ulatuses tavapärase majandustegevuse kaudu.

Saneerimisel ja kompromissil pankrotimenetluses on nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Ühine on ettevõtte poolt pakutava teenuse või toote vajalikkus paljudele tarbijatele või tähtsus oma turusegmendis. Tekkinud on makseraskused, mida on võimalik lahendada nii ettevõtja kui ka võlausaldajate kokkuleppel, olemas on usaldusväärne finantstugi, juhatus on valmis ja võimeline muudatusi ellu viima, vajadusel tagasi astuma ning omanikud on valmis osalust vajadusel vähendama või isegi loovutama. Oluline on objektiivselt hinnata, kas omanike, investorite ja juhatuse tegevus ressursi kasutamisel ja senine äritegevus on enam jätkusuutlik või milline oleks usaldusäärne tegevuskava, et parema tulemuseni jõuda. Mõlemas menetluses tuleb uuesti äriplaan koostada ja võita nii tagatud kui ka tagamata võlausaldajate poolehoid. Siinkohal ei tule kasuks sõjanduses tunnustatud termin „heidutustegevus“, nagu võis lugeda ajakirjandusest ühe kaubanduskeskuse saneerimisel, kui anti hinnanguid investoritele, kelle arvates ei olnud saneerimine piisavalt usaldusväärne või keda tegelikult protsessist kõrvale jäeti. Samas on positiivne ühe piimatööstuse saneerimine, kus määravaks osutus kindla investori kaasamine ja objektiivse äriplaani elluviimine.

Menetluslik erinevus on nõuete käsitluses. Kui pankrotimenetluses pankroti otsuse tagajärjel täitemenetlused lõppevad, siis lõpetatakse ka kohtumenetlused ning intresside ja viiviste arvutus. Saneerimismenetluses ettevõtja vastu läbiviidavad täitemenetlused peatuvad (välja arvatud töösuhte alusel nõue või elatise nõue), samuti peatuvad viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine ja kohtumenetlused kuni saneerimiskava kinnitamiseni või lõppemiseni. See on oluline erinevus ja ka lisakoormus ettevõtjale, sest tegelikkuses puudutab saneerimiskava kõiki võlausaldajaid ja eraldi tuleb läbi rääkida ka nendega, kes on alustanud täite- või kohtumenetlust. Vastasel korral tekib erinevus kinnitatava saneerimiskavaga, sest kohtuvaidlused või nõuete kasv võib jätkuda.

Pankrotimenetlus võimaldab kindlasti hetkeolukorda paremini fikseerida. Kava kinnitamisel on oluline tegur ka aeg. Kui pankrotimenetluses on kompromissi kinnitamine võimalik pärast nõuete kaitsmist ja enne jaotusettepaneku esitamist, siis ajaliselt võib ettevalmistamiseks aega olla kuni pool aastat. Saneerimismenetluses on aega kaks kuud saneerimise algatamisest. Samas võib just investori leidmine olla ajakulukas, kui puuduvad eelnevad kokkulepped. Pankrotimenetluses nõuab ettevõtte tervendamine võlgnikult suuremat pingutust ja vastutustunnet kui saneerimine. Saneerimise ebaõnnestumisel aga on usaldusväärsus kiiremini kadumas kui pankrotimenetluses.

Selleks, et kirjeldatud menetlused õnnestuksid, on oluline põhjalik eeltöö juhatuse ja omanike koostöös. Lisaks hetkeolukorra objektiivsele hindamisele on vajalik selgelt määratleda, kuhu tahetakse jõuda ning soovitud tulemi saavutamine võib olla ebameeldiv protsess ja eeldada ka juhatuse vahetust või osaluse vähendamist uue investori kasuks. Ettevalmistuse käigus võib selguda võimalus lahendada küsimus kohtuväliselt või siis loobutakse üldse tervendamisest. Olukord lahendatakse likvideerimise või maksejõuetusega ning alustatakse uuesti juba muutunud alustel. Kokkuvõtvalt on esiteks vajalik uus põhjalik äriplaan, teiseks täiendavate rahaliste vahendite olemasolu. Ühe tuntud aknatootja saneerimine ebaõnnestus eelkõige finantstoe äralangemise tõttu. Kuna investori leidmine ja kaasamine on ajamahukam kui saneerimisseaduses sätestatud tähtaegadest võiks eeldada, tuleb sellega varakult tegelema hakata ning avalduse esitamise ajaks juba lisakapitali võimalust omada. Kolmandaks tuleb ettevõtte tegevus uuenemise käigus töös hoida juba uutes oludes, st äritegevuse objektiivne ülevaatamine ning juhtimissüsteemi ja kulude kriitiline hindamine saab toimuda juba tegevuse käigus, kuni kava ei ole veel vastu võetud. Neljandaks tuleb suhelda suurimate võlausaldajatega (eeskätt krediidiasutused, maksuamet, tagatud suurinvestorid) juba enne menetluse alustamist, et kõigil osapooltel oleks olukorrast ühine arusaam. Seega kohtule avalduse esitamisel saneerimise alustamiseks on sisuline saneerimine juba alanud. Hea ettevalmistus õppustel (enne menetluse alustamist) tagab teatavasti positiivse tulemuse lahinguväljal (kava kinnitamine ja elluviimine).

Kokkuvõttes on alati vajalik mõelda kahele alternatiivile ehk saneerimine on plaan A ja kompromiss pankrotimenetluses on plaan B. Kui saneerimine ei osutu edukaks, kuigi toode või teenus, töötajad, tehnoloogia ning muu vajalik on elujõuline, siis saab saneerimisest üle minna pankrotimenetlusse ja uuesti pakkuda lahendusena kompromissi. Näiteks tehnoloogiaettevõtete puhul osutubki määravaks, kas loodud rakendus, platvorm, lahendus või mudel on oluline ja kaasaegne või see on kaotanud oma tähtsuse ja kasutajate huvi puudub. Kiiresti muutuvas majanduskeskkonnas võiks olla valmidus valida plaan A või plaan B – mõlemad aitavad tekkinud raskused positiivselt lahendada.

Urmas Tross
Pankrotihaldur ja Advokaadibüroo LINDEBERG nõunik

Aldo Vassar
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud Äripäeva veebiväljaandes.