Liisa Prints – Hankija õigus jätta pakkujale tasu maksmata
11.05.2017
Eelmisel nädalal toimus uue riigihangete seaduse eelnõu kolmas lugemine Riigikogus, kus paljude ootustele vaatamata jäi seadus siiski vastu võtmata. Üheks murekohaks sai seejuures viimaste muudatusettepanekutega seaduseelnõusse lisatud allhankeid puudutav säte, mille kohaselt jätab hankija ehitustööde hankelepingu puhul pakkujale tasu maksmata, kui pakkuja pole alltöövõtjate ees enda rahalisi kohustusi täitnud ning alltöövõtja esitab selle kohta põhjendatud avalduse. Kuigi säte teenib alltöövõtjate kaitse eesmärki, toob see endaga samas kaasa mitmeid ohte.
Kuivõrd riigihanke eesmärk on eelkõige hankija vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, siis tuleb arvestada, et asjaolud, mis pikendavad hankelepingu täitmise protsessi, tähendavad ühtlasi hankija jaoks lisakulusid.
Regulatsiooni loomisel on olnud põhirõhk ettevõtjate kaitsmisel, kes alltöövõtjana hangetes osaledes on peatöövõtja kõrval pigem nõrgemaks pooleks. Alltöövõtuahela läbipaistvust ning alltöövõtjate kaitse eesmärki on rõhutatud ka uues avaliku sektori riigihangete direktiivis.
Siiski tuleb kriitiliselt suhtuda eelnõus väljapakutud lahendusse. Esiteks on hankijal äärmiselt raske hinnata seda, kas alltöövõtjale on jäetud maksmata õigustamatult või on peatöövõtjal tasu maksmisest keeldumise jaoks olemas õiguslik alus. Hankija ei ole kohtunik, mistõttu puudub mõistlik põhjendus, miks peaks hankija hakkama hindama pakkuja ja alltöövõtja vahelist lepingulist suhet. Lisaks tingib see hankija halduskoormuse suurenemise. Teiseks avab selline lahendus tee ka pahatahtlike alltöövõtjate jaoks, kes hankijale alusetute avalduste esitamisega võivad oluliselt häirida hankelepingu täitmise protsessi tervikuna.
Kolmandaks tuleb mängu ka hankelepingu täitmise ajaline faktor, kuivõrd hankijal on õigus keelduda pakkujale tasu maksmisest kuni pakkuja suudab ümber lükata alltöövõtja väited tasu maksmisest õigustamatu keeldumise kohta. Kui tasu maksmise küsimused peaksid aga kaasa tooma eraldi kohtuvaidluse pakkuja ja alltöövõtja vahel, siis pikeneb oluliselt kogu hankelepingu täitmise protsess ning ka kahjud on kokkuvõttes oluliselt suuremad kui ühe alltöövõtja kahju saamata jäänud tasu näol. Hankelepingu täitmise protsessi pikenemine ei tohiks siinkohal olla ei hankija ega pakkuja huvides. Ka ei ole vähem oluline see, et paljud täna Eestis korraldatavad riigihanked on rahastatud EL-i struktuuritoetustest, mille kasutamiseks on reeglina seatud kindlad tähtajad, mistõttu seab hankelepingu täitmise protsessi pikenemine ohtu ka struktuurifondidest saadavate toetuste kasutamise võimalikkuse.
Seega ei ole eelnõus sisalduv säte praegusel kujul eriti õnnestunud, jättes võimaluse mitmete ohtude realiseerumiseks hankelepingu täitmisel ning seades ohtu ka hankija vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise.
Liisa Prints
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist
Artikkel on avaldatud ka Addenda blogis.