Probleemi ületamiseks on vaja esitada kohtule avaldus ja taotleda kohtu luba abielu sõlmimiseks ilma abieluvõimetõendita. Tegemist on üldjuhul suhteliselt kiire toiminguga, kus kohtule tuleb esitada kõik tõendid, millest nähtub, et välisriigi kodanik pole abielus. Kui tõendid on kohtu jaoks piisavad, annab kohus loa Eestis abielu sõlmimiseks.

Välismaalasega sõlmitud abielu lahutamine

Paljudes riikides on abielu lahutamine keeruline ja pikk protsess, mistõttu eelistatakse lahutada Eestis. Samas võib probleemiks osutuda see, et üks abikaasadest elab välisriigis, kust Eestisse tulek on ebamugav ja kulukas.

Kui mõlemad abikaasad on abielu lahutamisega nõus, on  kõige mõistlikum pöörduda ühiselt advokaadi poole, kes saab esindada välisriigis elavat abikaasat ning hageda Eestis elavat abikaasat, kes kohe hagi õigeks tunnistab. Praktikas on see üks kiiremaid ja lihtsamaid võimalusi eri riikides elavate abikaasade abielu lahutamiseks.

Probleemiks võib küll kujuneda asjaolu, et kohus eeldab kohtuistungil, et mõlemad abikaasad istungil osalevad, kuid üldjuhul aktsepteerib kohus ka istungile mitteilmunud abikaasa kirjalikke kinnitusi, et ta soovib abielu lahutada.

Eri riikides asuva ühisvara jagamine

Kui abikaasade vara asub eri riikides, võib tekkida probleeme nii kohalduva õiguse kui ka kohtualluvusega (millise riigi kohus on pädev vaidlust lahendama), kuid peamine probleem on praktikas siiski vara kindlakstegemine.

Eestis asuva ühisvara tuvastamine on üldjuhul lihtne. Probleeme võib tekkida vallasvaraga, mida pole registris (näiteks väärtuslik kunst, kollektsioonid, ehted, väärismetallid jms), kuid vähemalt äriühingud, kinnisvara ja sõidukid on registritest kergesti leitavad. Kui aga tegemist on abikaasadega, kellele kuulub vara eri riikides, on sellise vara kindlakstegemine sageli väga ajamahukas protsess, mida pahatahtlik osapool saab ka takistada. Lisaks peab arvestama võimalusega, et välisriigi kohus või muu asutus, kellelt Eesti kohus vara kindlakstegemiseks abi palub, võib mõnikord Eesti kohut lihtsalt ignoreerida.

Eeltoodud probleeme arvestades on peamine soovitus olla juba abielu ajal ise aktiivne, et koguda võimalikult palju infot riikide kohta, kus teise abikaasa vara asub, ning võimalikult täpselt fikseerida vara asukohaga seotud info. Nii on võimalik näiteks välisriigi advokaate kasutades vara hiljem üles leida ning taotleda selle jagamist.

Kui aga väliriikides asuvate varade kohta puudub igasugune info, võib tegemist olla keerulise või isegi võimatu ülesandega. Seejuures tuleb arvestada, et paljudes riikides on erinevad andmed endiselt vaid paberil ning andmebaase, kust isikukoodi järgi saab leida üles kogu isikule kuuluva vara, ei kasuta sugugi kõik maailma riigid.

Kõikide kohtuvaidluste puhul kehtib põhimõte, et valmistumine edukaks kohtuvaidluseks peaks algama enne vaidluse tekkimist. Kui vaidlus on juba alanud, muutub tõendite leidmine sageli märksa keerulisemaks ning mõnikord ka võimatuks. Eriti kehtib see põhimõte vaidluste puhul, kus vaidluse lahendamiseks hädavajalikud tõendid asuvad eri riikides.

Kuidas määrata lapse elukoht, kui vanemad on eri riikidest

Küsimus, kuidas määrata lapse elukoht – või õigemini lapse harilik viibimiskoht – tekib enamasti siis, kui on tarvis rahvusvahelise elemendiga perekonnaasjades kindlaks määrata, milline kohus võib üldse seda asja lahendada ehk millisele kohtule see allub. Kuigi kõiki nüansse pole sellesse artiklisse võimalik mahutada, tulevad siiski käsitlemisele lapse hariliku viibimiskoha mitmed olulised aspektid.

Brüsseli II bis uuesti sõnastatud määrus (EL 2019/1111) kui üks oluline Euroopa Liidus kehtivatest määrustest reguleerib kohtualluvust muu hulgas vanemliku vastutuse asjades, kaasa arvatud näiteks hooldusõiguse ja suhtlusõiguse asjades. Ka siin on suur tähtsus lapse elukoha ehk määruse mõistes hariliku viibimiskoha määramisel, kuna vanemliku vastutuse asjad alluvad määruse üldreegli kohaselt kohtule juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on kohtu asukohariigis (artikkel 7). Seega, kui vanemad elavad eri riikides ja kohtualluvust tehakse kindlaks just selle määruse järgi, siis üldjuhul saabki määravaks lapse viibimiskoht. Nii saab asja arutada Eesti kohus juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on Eestis.

Hariliku viibimiskoha mõistet avatakse nii Euroopa Kohtu kui ka Riigikohtu praktikas. Õiguskirjanduses on see lihtsustatult kokku võetud nii: lapse harilik viibimiskoht määruse mõttes on autonoomne isikuline ühendav seos, mis näitab lapse integreeritust riigi sotsiaalsesse keskkonda ning mille sisustamisel ei tohiks kohus lähtuda riigisisesest õigusest, vaid peaks lähtuma Euroopa Kohtu väljatoodud kriteeriumitest, näiteks lapse riigis viibimise kestusest, põhjustest ja tingimustest.

Järelikult tuleb hariliku viibimiskoha määramisel eri tingimusi arvestades kindlaks teha, millise riigi sotsiaalsesse keskkonda on laps integreeritud. Sealjuures on Euroopa Kohtu praktika kohaselt oluline, et laps oleks ka faktiliselt elanud riigis, kus on tema harilik viibimiskoht. Kohtupraktika järgi võetakse arvesse ka näiteks lapse rahvust, kooliskäimise kohta, keeleoskust ning tema perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles riigis. Üldistades Euroopa Kohtu praktikat võib öelda, et lähenemine on juhtumipõhine, mis tähendab, et kindlal teguril võib hariliku viibimiskoha määramisel olla ühes asjas suurem kaal kui mõnes teises.

Hariliku viibimiskoha osas tasub veel tähele panna, et see määratakse kindlaks kohtule avalduse esitamise aja seisuga, mistõttu võib lapse harilik viibimiskoht menetluse kestel muutuda. Lapse seaduslike esindajate (näiteks vanemate) tahe ei ole hariliku viibimiskoha väljaselgitamisel üldjuhul määrava tähtsusega.

Lisaks eelnimetatud määrusele võib hariliku viibimiskoha küsimus kerkida kohtualluvuse määramisel näiteks Haagi 1996. aasta vanemliku vastutuse konventsiooni järgi. Selle konventsiooni kohaldamine saab kõne alla tulla eelkõige olukorras, kus lapse harilik viibimiskoht pole Euroopa Liidu liikmesriigis. Konventsiooni artikli 5 lõike 1 üldreegel annab konventsiooni osalisriigi kohtule kohtualluvuse juhul, kui selles riigis on lapse harilik viibimiskoht. Kohtupraktika ja õiguskirjanduse põhjal võib öelda, et hariliku viibimiskoha mõistet tuleb nii eelnimetatud määruse kui ka konventsiooni kohaldamisel mõista ühtemoodi, kuna mõlemad õigusaktid seovad Euroopa Liidu liikmesriike ja kohalduvad sarnastes asjades. Teisalt ei seo Euroopa Kohtu praktika siiski neid riike, kelle suhtes määrus ei kohaldu.

Kindlasti tuleb mõelda sellele, et lapse elukoha muutmisel võib muutuda ka kohtualluvus. Õigusvastasel viimisel ühest riigist teise ehk nn lapseröövi korral kohtualluvus üldjuhul säilib. Samuti on olukordi, kus lapse harilikku viibimiskohta ei olegi võimalik kindlaks teha. Haagi 1996. aasta konventsiooni järgi allub asi sellisel juhul selle osalisriigi kohtule, kelle territooriumil laps asub. Nii pole enam oluline, kus riigis on lapsel elukoht. Küll aga ei peaks kohtud jõudma kergekäeliselt järeldusele, et lapsel harilik viibimiskoht puudub.

Lapse harilik viibimiskoht Riigikohtu praktikas

Lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramist on lahanud ka Riigikohus mitmetes lahendites. Näiteks on Riigikohus leidnud, et lapse hariliku viibimiskoha riigi saab Haagi 1996. a konventsiooni kohaselt, aga ka Brüsseli II bis määruse ja Haagi 1980. a lapseröövi konventsiooni kohaselt määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamalt seotud. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud ka seda, et lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskoha, samuti ei ole harilik viibimiskoht samastatav lapse elukohaga või tingimata lapse vanema elukohaga. Riigikohus on asjakohaselt märkinud, et kuna harilik viibimiskoht on rahvusvahelise õiguse autonoomne mõiste, sisustataksegi seda riigisisesest õigusest erinevalt.

Kokkuvõttes on lapse hariliku viibimiskoha mõiste sisustamine oluline siis, kui kohtud teevad kindlaks, millise riigi kohus saab rahvusvahelise elemendiga asja lahendada. Lapse harilik viibimiskoht ei ole võrdsustatav ei lapse ega tema vanemate elukohaga. Hariliku viibimiskoha kindlakstegemine tähendab kohtupraktika kohaselt selle väljaselgitamist, millise riigi sotsiaalsesse keskkonda on laps integreeritud, ning selleks tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid kriteeriume, muu hulgas näiteks riigis viibimise kestust, põhjuseid ja tingimusi. Seega on harilik viibimiskoht kohtualluvuse hindamisel olulise tähtsusega mõiste, mis erineb lapse elukoha mõistest.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Kristiina Taul
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP – november 2024 / nr 7