Kehtiv süsteem

Ehk tasub alustada sellest, milliste põhimõtete järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja tänasel päeval. Sealjuures märgime, et jutt on vastutusest tervishoiuteenuse osutamisel – ennekõike ravivigade eest. Lihtsustatult öeldes tähendab raviviga ravimise käigus toime pandud eksimust. Võlaõigusseaduse kohaselt, kui patsienti on ravitud arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel, on tegemist raviveaga.

Tervishoiuteenuse osutajal on võimalik vastutada nii karistusõiguslikult kui tsiviilõiguslikult, millest viimane tähistab siinkohal kahju hüvitamist võlaõigusseaduse järgi, olles võimalik nii lepingulisel kui lepinguvälisel alusel. Ka tervishoiutöötaja, nt arsti puhul on kehtiva õiguse järgi võimalik nii karistusõiguslik kui tsiviilõiguslik vastutus.

Kui tegemist on raviveaga, on isikut karistusõiguslikult võimalik vastutusele võtta karistusseadustiku § 117 ja 119 sätestatud kuritegude eest, milleks on vastavalt surma põhjustamine ettevaatamatusest ja raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest. Tahtlike tegude, nt tapmise puhul, ei saa küll rääkida enam raviveast, kuid vastutus järgneb siiski samade põhimõtete järgi, nagu kõigil teistel isikutel.

Muudatused tsiviilõiguslikus ja karistusõiguslikus vastutuses

TOKVS-i jõustumisega tulevad kaasa olulised muudatused vastutuse süsteemis nii karistusõiguslikus kui tsiviilõiguslikus sfääris. Ühe põhimõttelise sammuna kaotatakse tervishoiutöötaja isiklik vastutus tekitatud kahju hüvitamise eest. See tähendab, et näiteks tervishoiuteenust osutav arst enam rahaliselt isiklikult ei vastuta, isegi kui patsiendile on tekkinud arsti süüliste rikkumiste tõttu varaline ja mittevaraline kahju.

Tervishoiutöötaja karistusõigusliku vastutuse osas on oluliseks muudatuseks kriminaalmenetluse seadustikku lisatav täiendav alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Lisatava § 205³ lg 1 sätestab:

„(1) Lisaks käesoleva seadustiku §-s 202 sätestatud alusele võib Riigiprokuratuuri määrusega lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid:

1) tervishoiutöötaja on viivitamata esitanud teate patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses;

2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides;

3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud ettevaatamatusest patsiendi surma või rasket tervisekahjustust alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis.“

Sellest lõikest nähtub, et kui tervishoiutöötaja on täitnud teatavad kriteeriumid, mh viivitama esitanud teate patsiendiohutusjuhtumi kohta, kui see on ette nähtud, siis on võimalik lõpetada kriminaalmenetlus ettevaatamatusest põhjustatud eelnimetatud tagajärgede eest. Sõna „võib“ kasutamine annab selge indikaatori, et kohustust kriminaalmenetlust lõpetada ei ole, vaid tegemist on üksnes võimalusega.

Artikli autorite hinnangul on hinnangul küsitav, kui olulise mõjuga saavad olema eelnimetatud muudatused. Rääkides tsiviilõiguslikust vastutusest, kuna praktikas on senini esitatud nõuded reeglina tervishoiuteenuse osutaja ehk tööandja vastu ja ka siinkirjutajatele pole teada juhtumeid, kus tööandja oleks seejärel esitanud nõude töötaja vastu, võib järeldada, et varalise vastutuse tegelik kandmine tervishoiutöötaja poolt ei ole kindlasti olnud tavapärane. Teisalt tekib muudatuse tõttu tervishoiutöötajal kindlus, et ta ise kahju hüvitama ei pea, mistõttu võib tõeseks osutuda eelnõu seletuskirjas märgitu, et muudatus soodustab avatumalt ravivigasid registreerima, analüüsima ja neist õppima, muutes selle kaudu tervishoiuteenused ohutumaks.

Ka karistusõigusliku vastutuse muutmisel ei pruugi olla loodetud määras efekti. Õiguskirjanduses on välja toodud, et taasiseseisvunud Eestis on tervishoiuteenuse osutamisega seoses süüdi mõistetud neli arsti ja kolm muud meditsiinitöötajat; perioodil 2010 kuni 2018 on prokuratuuris olnud menetluses ilma kohtusse jõudmata üks juhtum aasta kohta.

Kui arvestada nii seniste kriminaalmenetluste tagasihoidlikku arvu kui ka seda, et kriminaalmenetluse lõpetamine saab olema üksnes võimaluseks ja mitte kohustuseks kindlate kriteeriumite täitmisel, võib küsida, kas seadusemuudatuse mõju karistamise vähenemisele ja ohujuhtumitest teavitamise kasvule saab olema ootustele vastav. Kahtlusi süvendab see, et kriminaalmenetlus võiks olla tervishoiutöötaja jaoks kardetavam, kui kaotamisele kuuluv ja seni praktikas väheväljendunud isiklik tsiviilõiguslik vastutus.

Kohustuslik vastutuskindlustus

TOKVS-i puhul on tegemist täiesti uue seadusega, millega luuakse tervishoiuteenuse osutajate tsiviilvastutuse kohustuslik kindlustus, samas kui senini oli vastutuskindlustuse omamine vabatahtlik. Ühtlasi kehtestatakse senisest selgemad alused patsiendile või muule õigustatud isikule tekkinud kahju hüvitamiseks. Samuti reguleeritakse vastutuskindlustuse vaidluste lahendamise korda.

TOKVS-i alusel kuulub hüvitamisele ainult kindlat tüüpi kahju seaduses defineeritud kindlustusjuhtumi esinemisel. Tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju kuulub kindlustusandja poolt hüvitamisele, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. Kindlustusjuhtumiks on aga tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, kui tervishoiuteenuse osutamisega on põhjustatud patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm, tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel ja kahju on tekkinud sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolu tagajärjel. Nimetatud lõikes kaks on seitse alapunkti, milles sätestatakse asjaolud, mille tagajärjel tekkinud kahju kuulub hüvitamisele. Selliseks asjaoluks on nt diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu tegemine või selle tegemata jätmine, eeldusel et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolsusega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud.

Seaduse eesmärk on seletuskirja kohaselt tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks. Seletuskirjas rõhutatakse, et muudatustega püütakse juurutada mittekaristatavat kultuuri patsiendiohutusjuhtumite suhtes. See põhjendab eelnevalt käsitletud muudatusi tervishoiutöötajate vastutuses. Vastutuskindlustuse seaduse ettepanekud on eelnõu seletuskirja kohaselt tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel kahju kannatanud isikute õiguste tagamise seisukohast kõige efektiivsemad ning hoiavad ära tervishoiuteenuse osutajat puudutavad pikaajalised ja kulukad kohtuvaidlused.

TOKVS-i eesmärke arvestades pole imekspandav, et koos seaduse vastuvõtmisega kuulub kaasajastamisele ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse süsteemi regulatsioon, millekohased muudatused leiab tervishoiuteenuste korraldamise seadusest ja mis jõustuvad samuti 1. juulist 2024. a. Sealjuures luuakse TOKVS-i rakendussätete järgi patsiendiohutuse andmekogu, milles hakatakse pidama andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta.

Seadus toob kaasa muudatused ka selle osas, millise aja jooksul saab kahjuhüvitisnõuet maksma panna ilma aegumise vastuväite võimaluseta. TOKVS-i alusel esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkab olema kolm aastat alates ajast, kui õigustatud isik sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte rohkem kui kümme aastat arvates kindlustusjuhtumi toimumisest.

Senist võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega lühendatakse viielt aastalt kolmele. Sellest ilmneb, et patsiendil tuleb edaspidi oma nõude maksmapanekuks reageerida kiiremini kui seni. Veel enam, aegumise kõrval tuleb arvestada sellega, et TOKVS-i kohaselt pannakse õigustatud isikule kohustus teatada kindlustusandjat kindlustusjuhtumist nelja nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest ning nimetatud tähtaeg saab pikeneda vaid mõjuval põhjusel.

TOKVS-iga luuakse vastutuskindlustuse lepituskomisjon, mis on Terviseameti juures alaliselt tegutsev kohtueelne sõltumatu vastutuskindlustuse vaidluste lahendamise organ, kes lähtub oma tegevuses lepitusseadusest. Lepituskomisjon lahendab patsiendi või muu õigustatud isiku poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebust. Tasub märkida, et lepitusseadusest tulenevalt ei saa kinnitatud lepituskokkulepet reeglina vaidlustada. Tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus lõpetatakse hiljemalt 2024. aasta 31. detsembril.

Kuivõrd uue seaduse eesmärgid tegelikkuses täituvad, ei ole ka TOKVS-i enda norme arvestades selge. Märkimisväärseid probleeme võib sealjuures näha mittevaralise kahju piirmäärades. Maksimaalne mittevaralise kahju hüvitis, mis patsiendi surma korral võib välja maksta, on 30 000 eurot. Artikli autorite hinnangul tõusetub küsimus, kas nimetatud piirmäärad saavad olema hüvitise saamiseks õigustatud isiku arvates piisavalt õiglased, et neid aktsepteerida.

Kui võtta indikatsioonina seaduse väljatöötamisel dr Marko Murruste 2016. aastal koostatud kaastöö, milles esitatud ettepanekus on piirmäärad oluliselt kõrgemad, sh surma korral kuni 100 000 eurot, siis on vastus eitav. Sama seisukohta toetab asjaolu, et kohtud on eriti raske tervisekahjustuse tekitamise eest praktikas mittevaralise kahjuna 100 000 eurot või enam juba välja mõistnud ning eriti suured on hüvitised kohtuasjades sõlmitavate kompromisside korral.

Kuna TOKVS ei piira kuidagi patsiendi võimalusi esitada kindlustuse väliselt tervishoiuteenuse osutaja vastu kas kohtuväliselt või kohtus nõuet suuremas ulatuses kui näeb ette TOKVS, siis võib eeldada, et väljamõistetava hüvitise summaga rahulolematud patsiendid pöörduvad lõppastmes ikkagi kohtusse.

Lõppsõna

Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse vastuvõtmisega kaasnevaks uueks suunaks võib pidada lähenemist, millega liigutakse tervishoiutöötaja isikliku vastutuse ja karistamise põhimõtetelt paremale ohujuhtumite dokumenteerimisele ja selle kaudu ennetuse ja ravikvaliteedi parandamise poole, samas püüdes lihtsustada nõuete maksmapanekut (kahju) kannatanu poolt tervishoiuteenuse osutaja vastu.

Millisel määral täituvad püstitatud eesmärgid praktikas, näitab aeg, kuid eelkõige võib eeldada, et seadus vajab juba lähemas tulevikus korrigeerimist kahjuhüvitiste piirmäärade osas.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Kristiina Taul
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP – november 2023 / nr 7