Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus

Seadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. a ja jõustus 23. märtsil 2019.a. Muudatuse sisu seisneb selles, et kehtestatakse kohtunikele töötasu valves oldud aja eest. Kehtiv regulatsioon ei võimalda kohtunikule lisatasu maksta siis, kui kohtunik peab riigipühadel ja nädalavahetustel tegema menetlusseadustikes sätestatud kiireloomulisi menetlustoiminguid või olema nende tegemiseks kättesaadav. Valvekohtuniku tööülesanded on enim seotud kriminaal- ja väärteomenetlusega, kus esineb võrdlemisi rohkem kiireloomulisi menetlustoiminguid, nagu näiteks vahistamistaotluse lahendamine, läbiotsimistaotluse lahendamine jms, kuid ka tsiviilasjades võib selliseid menetlustoiminguid ette tulla, näiteks esialgne õiguskaitse rakendamise küsimused isiku kinnisesse asutusse paigutamise või laste perekonnast eraldamise asjus.

Valveaja lisatasustamise eesmärk on tagada sujuv õigusemõistmine ka kohtute töövälisel ajal olukordades, kus seadus seda ette näeb. Samuti on muudatuste eesmärk motiveerida kohtunikke ning hüvitada aega, mil kohtunik peab nädalavahetusel või riigipühadel olema saadaval töötamiseks ning edasilükkamatute menetlustoimingute tegemiseks. Tasu arvestatakse 10% kohtuniku töötunni palgast iga valves oldud tunni eest, sõltumata menetlustoimingute tegemisele reaalselt kulunud ajast.[1]

 

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Eestis tehtud vahekohtu otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse loomine)

Seadus võeti vastu 21. veebruaril 2019. a ja jõustus 01. aprillil 2019. a. Seaduseelnõu põhirõhk asetseb Eesti vahekohtumenetlusega seonduvate sätete muutmisel ja ühtsustamisel. Peamine muudatus ongi, et Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste tunnustamise ja täidetavaks tunnistamiseks luuakse ühtlased nõuded, mille kohaselt tuleb kõigi Eestis tegutsevate vahekohtute otsused täidetavaks tunnistada, v.a Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohtu ja Notarite Koja vahekohtu tehtud otsused.

Kehtinud korra alusel alaliselt tegutsevate vahekohtute otsused on koheselt sundtäidetavad ilma, et need tuleks eelnevalt kohtu poolt täidetavaks tunnistada (tsiviilkohtumenetluse seadustik ehk TsMS § 753 lg 1).  Seetõttu sai Eestis alaliste vahekohtutega toimida nn pocket arbitration, mis tähendab, et vahekohtud ei pruukinud olla pooltest sõltumatud, sundtäitmist sai alustada ka pahatahtliku vahekohtu otsuse alusel.[2] Seevastu ad hoc vahekohtute (konkreetselt ühe vaidluse lahendamiseks loodud vahekohtute) lahendite täidetavaks tunnistamiseks pidi pöörduma kohtu poole. Seadust muudetakse selliselt, et igasugune vahekohtumenetluses tehtud otsus kuulub hilisemale tunnustamisele kohtus.

Lisaks sellele on täpsustatud ka tarbijaga sõlmitava vahekohtumenetluse kokkuleppe korda eesmärgiga tarbijat rohkem kaitsta. Seaduse kohaselt kehtib tarbijaga sõlmitud vahekohtumenetluse kokkulepe üksnes juhul, kui vahekohtumenetluse kokkulepe on sõlmitud pärast seda, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Seega on tühine selline vahekohtumenetluse kokkulepe, mille üheks pooleks on tarbija, kuid mis sõlmiti juba enne seda, kui nõue oli muutunud sissenõutavaks, ennekõike juba tarbijalepingus (TsMS §-s 718¹).

Samuti muudetakse TsMS § 121, mille kohaselt esitatakse avaldus vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks edaspidi Pärnu Maakohtule. Eelkirjeldatud muudatused suurendavad ilmselt kohtute töökoormust, kuivõrd kõik vahekohtumenetluses tehtud lahendid peab täidetavaks tunnistama. Seevastu aga võib kõikide asjade menetlemise suunamine Pärnu Maakohtusse jällegi aidata tasakaalustada kohtute koormust, kuivõrd Harju Maakohus on suurima töökoormuse ja seetõttu ka pikima menetlusajaga maakohus. Vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise asjas on oluline, et kohus menetleks seda võimalikult kiiresti, mistõttu võib Pärnu Maakohtus asja lahendamine mõjuda pigem positiivselt menetlusajale.

 

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Seadus võeti vastu 20.veebruaril 2019. a ning jõustub 1. jaanuaril 2021. a. Seadusemuudatuse peamine eesmärk  on kehtestada täiendavate meetmete rakendamine laste elatisraha maksmisest kõrvale hoidvatele võlgnikele. Muudatuste sisseviimisel täiendatakse ka liiklusseadust, kohtutäituri seadust ja isikut tõendavate dokumentide seadust.

Seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on muutuste eesmärgiks survestada elatisevõlgnikke võlga tasuma või vähemalt kohtutäituriga suhtlema ning läbi rääkima. Elatisevõlgnikke on Eestis märkimisväärselt palju ka nende lapsevanemate hulgas, kelle suhtes on juba jõustunud kohtulahend. Laias laastus võib jagada kõik elatisevõlgnikud majandusliku olukorra alusel kaheks – osal ei olegi võimalik elatist maksta, kuivõrd puudub piisav sissetulek ning ei ole ka muud vara, samas, kui osal võlgnikest võimaldab nende tegelik majanduslik olukord elatist maksta vähemalt osaliselt, kuid tahtmatusest seda teha on nad asunud oma sissetulekuid ja muud vara varjama, kasutades selleks siis mitteametlikku palka, vara näilikku võõrandamist või muid sarnaseid võtteid. Uute jõustuvate seadusemuudatustega soovitakse ennekõike survestada just viimast gruppi.[3]

Üks olulisimatest sisse viidavatest muudatustest võimaldab täiendavalt tunnistada kehtetuks elatisevõlgniku reisidokumendid (pass, välismaalase paas jne, kuid mitte ID-kaart) ning keelata ka uute dokumentide väljaandmine (täitemenetluse seadustik ehk TMS § 177¹–177⁵). Kui kohtutäituril ei ole õnnestunud elatise võlgnikult kahe kuu jooksul elatist välja nõuda, saab kohtutäitur reisidokumendi kehtetuks tunnistamiseks ja uue andmise keelamiseks pöörduda kohtusse. Sellest tulenevalt piirab muudatus ennekõike liikumisvabadust väljapoole Schengeni ala, piirangu eesmärk on survestada võlgnikku tasumisele või läbirääkimistele.

Veel ühe meetmena näeb uus regulatsioon ette võimaluse rakendada sundloovutamist sõiduki suhtes, mille asukohta pole kohtutäituril siiani õnnestunud tuvastada, et see oma valdusesse saada. Selleks soovitakse luua liiklusregistrisse lisamärge, mille alusel saab politsei võlgniku sõiduki kohtutäiturile üle anda (TMS § 71¹). Sätte kohaselt on politseiametnikul võimalik kasutada vahetut sundi ainult elatisevõlgniku enda suhtes, see tähendab, et kui sõidukit juhib võlgniku sõber või perekonnaliige, pole võimalik sõiduki sundloovutamist rakendada.

Kolmas muutus puudutab ennekõike suuremaid sularahatehinguid võlgnikuga ning sellest teavitamist. Säte on suunatud kolmandatele isikutele (näiteks krediidiasutus või kasiino), kellel on kohustus tuvastada isikusamasus enne rahalise kohustuse täitmist. Kohtutäituri teavitamise kohustus tekib vaid sularahatehingute korral, kuivõrd täites kohustust ülekandega elatise võlgniku pangakontole saab kohtutäitur selle sealt arestida, kuid teisiti rahalist kohustust täites ei saa kohtutäitur sellest teada ning seega puudub võimalus selle arestimiseks. Vaatamata asjaolule, et sätte kohaldamisala on liigse halduskoormuse välistamiseks piiratud vaid 5000 eurot ületavate nõuetega, on sätte eesmärk kaudselt mõjutada kõiki kolmandaid isikuid hoiduma elatise võlgnikuga sularahatehingutest, olenemata nende suurusest, kuna sularahatehinguid tehes võidakse kaasa aidata pahatahtlikule elatise maksmisest kõrvalehoidmisele, seetõttu peaks kõiki makseid tegema elatise võlgniku arveldusarvele (TMS § 117¹).[4]

 

Kaubamärgiseaduse, tööstusdisaini kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

Seadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. aastal ning jõustus 1. aprillil 2019. aastal. Seadusega viidi sisse kolm suuremat muutust, mis peaksid intellektuaalomandi kaitsega seotud menetlust lihtsustama ja ning kiirendama.

Seadusemuudatusega anti intellektuaalomandiõigusega seotud kohtuvaidluste lahendamise ainupädevus Harju Maakohtule. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt oli Harju Maakohtul ka praktikas kaugelt kõige arvukamalt intellektuaalomandiga seotud vaidlusi, kuigi tegelikkuses oli vastav pädevus kõikidel Eesti maakohtutel (TsMS § 11 lg 1). Sarnaste vaidluste koondamisel Harju Maakohtusse säästetakse teiste kohtute ressurssi, kuivõrd Harju Maakohtus on ka vastavatele teemadele spetsialiseerunud kohtunikke, kes suudavad asja ilmselt kiiremini ja efektiivsemalt lahendada.

Samuti pannakse muudatustega paika ka Patendiameti ülemineku elektroonilisele menetlusele, millega soodustatakse Patendiameti ja isiku vahelist elektroonilist suhtlust. Selleks nähakse ette võimalused teabe elektrooniliseks esitamiseks ja väljastamiseks. Eelnõu näeb ette, et registreerimistoimikut tuleb pidada digitaalsete dokumentide kogumikuna. Muudatustega lihtsustatakse ka patendivoliniku kutse omandamist vandeadvokaatidel. Kehtiva seaduse järgi peab patendivoliniku kutse soovija olema töötanud vähemalt viimased neli aastat patendivoliniku juures või patendivoliniku äriühingus. Edaspidi loetakse kutse omandamiseks nõutava staaži hulka ka advokaadibüroos tööstusomandi valdkonnas õigusteenuse osutamise aeg. Vandeadvokaatidele aga säilib nõue sooritada patendivoliniku kutseeksam.[5]

 

Kõrgharidusseadus

Seadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. a ja jõustub 01.09.2019. a. Seadus viib sisse põhiliselt struktuurilisi muudatusi kõrgharidusega seotud õigusnormistikku. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seaduseelnõu koostamisel lähtutud sellest, et kõrgharidusseadustiku struktuur oleks võimalikult õigusselge. Kehtiva õiguskorra alusel on paljud normid dubleeritud avalik-õiguslike ülikoolide, riigi rakenduskõrgkoolide kui ka erakõrgkoolide kohta mitmes erinevas seaduses. Uue seaduse eesmärk korrastada ja lihtsustada kõrgharidusega seonduvaid regulatsioone. See tähendab, et põhilised normid koondatakse kõrgharidusseadusesse, kuid iga õppeasutuse erinormid, lõpetamine ja muu sarnane on eraldi õigusaktides. Eelnõu suurendab paindlikkust nii üliõpilaste kui ka kõrgkoolide jaoks, soodustab kõrgkoolide vahelist koostööd ühisõppekavade väljatöötamisel, võimaldab akadeemilistele töötajatele atraktiivse karjäärimudeli kujundamist, kuivõrd koolidel on eriregulatsioonid, mitte ei ole kõik haridusasutused ühetaoliselt või jäigalt reguleeritud.[6]

Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt eelnõu koostamisel kaaluti, kas kõrgharidusseadus peaks piirama inglisekeelse hariduse andmise piiramist Eesti kõrgkoolides ja siduma kõrgkoolidele eraldatava tegevustoetuse selgemalt eestikeelse õppega. Jõuti aga siiski selleni, et sellised piirangud ei oleks mõistlikud, kuivõrd tasakaal eestikeelse hariduse ja samas Eesti kõrgkoolide pakutava hariduse kvaliteedi ning jätkusuutlikkuse vahel on ajas muutuv ja lähtub eri ajahetkedel erinevatest kriteeriumidest. Seega nüüd jõustuva seadusega ei sätestatud ka kindlat arvu nõutavaid eestikeelseid õppekavu või muul moel piiranguid koolidele.

[1] Seletuskiri kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu juurde

[2] Seletuskiri tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde

[3] Seletuskiri täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu juurde

[4] Seletuskiri täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu juurde

[5] Seletuskiri kaubamärgiseaduse, tööstusdisaini kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde

[6] Seletuskiri kõrgharidusseaduse eelnõu juurde

Johanna Rähn
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Artikkel on avaldatud ka Raamatupidamisuudistes.