J. Veeremaa arvamusartiklis on viidatud vajadusele viia Eesti karistusõigus vastavusse nn Istanbuli konventsiooniga. Istanbuli konventsiooni lugeja võib aga kiirelt märgata, et konventsioon ei ütle reaalsete sammude osas suurt midagi. Konventsioon rõhutab läbivalt vajadust võtta vastu „vajalikke meetmeid“. Mis need täpselt on, sellest konventsioon paljuski vaikib.

Nii Eestis kui välismaal on nõusoleku tõendamiseks pakutud välja nõusoleku kirjalikku fikseerimist. Minu hinnangul on tegemist kehva lahendusega, mis pealegi võib ohvri olukorda halvendada. Üks levinumaid vägistamisvorme on kohtinguvägistamine (mõne uuringu kohaselt kogeb seda oma elu jooksul ligikaudu 20% naistest). Tegemist on olukorraga, kus vastandliku nõusolekuga alanud intiimsus kasvab üle vägistamiseks. Sellises olukorras võib ohver iseenesest anda nõusoleku seksiks, kuid hiljem sellest nõusolekust loobuda. Hilisemas kohtumenetluses on riigil veel keerulisem näidata seksi tahtevastasust, kui väidetaval vägistajal on ohvri allkirjaga paber, kus ohver kinnitab täielikku nõusolekut seksuaalvahekorraks. Liiatigi jäävad kirjaliku nõusoleku puhul alati õhku küsimused, kas nõusolek anti vabatahtlikult ja olukorras, kus mõlemad said kokkuleppe sisust üldse aru. Seega oleks selline paber ka paremal juhul üsna väikese tõendiväärtusega.

Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et vähemalt vägistamisasjades peaks leevendama süütuse presumptsiooni tingimusi. Täna kehtib nii meil kui kõikides teistes õigusriikides põhimõte, et kedagi ei tohi mõista süüdi juhul, kui tema süüdiolekus saab mõistlikult kahelda. Vägistamisjuhtumite puhul on avaldatud arvamust, et muude tõendite puudumise korral peaks riik uskuma ohvrit ning mõistma potentsiaalse vägistaja süüdi ka üksnes või peaasjalikult ohvri süüdistuse pinnalt. Teisisõnu peaks riik erandkorras olema valmis isikut süüdi mõistma ka juhul, kui tema süüdiolekus ei saa täielikult kindel olla. Selline lahendus on aga ilmselgelt probleemne. Uuringute kohaselt esitatakse vägistamise osas valekaebuseid vähe, kuid siiski esitatakse. Õigus ei tohi luua olukorda, kus inimene muudetakse sisuliselt kaitsetuks tema vastu esitatud süüdistuste ees.

Minulgi ei ole pakkuda sellist lahendust, mis kirjeldatud probleemi täielikult lahendaks. Küll aga oleks suur samm õiges suunas see, kui ka Eesti seadusandluses sätestatakse n.ö nõusoleku põhimõte. Paljud õigusriigid on seda juba teinud. Sisuliselt on vahe selles, et kui täna peab riik suutma tõendada, et ohver aktiivselt ei soovinud osaleda seksuaalvahekorras, siis tulevikus peab riik tõendama, et vägistaja ei saanud ohvrilt aktiivset julgustust seksuaalvahekorras osalemiseks või selle jätkumiseks. See lubab vägistamisena käsitleda olukordi, kus ohver aktiivset vastupanu ei osutanud. Mis aga kõige olulisem – enam ei pea ohver selgitama, miks ta omalt poolt midagi enamat ei teinud olukorra vältimiseks. Potentsiaalne vägistaja peab selgitama, kas ja mil viisil ta selgitas välja ohvri oleku ning veendus nõusoleku püsivuses. Selline muudatus on minu hinnangul elementaarne ja vajalik. Kui varas murrab valveta jäänud poodi sisse, siis ei küsi keegi poe omanikult, miks ta lasi sellisel olukorral juhtuda. Varga ülesanne on selgitada, miks ta õigusvastaselt käitus. Nii peaks see olema ka vägistamisasjades.

Gregori Palm
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Kommentaar on avaldatud Eesti Päevalehe veebilehel.