Birgit Bergsoni ja Aldo Vassari artikkel “Tööõnnetus ja vastutus”

Birgit-Bergson-Advokaadibüroo-LINDEBERG

30.08.2021

Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.

Tuleb tähele panna, et tööõnnetusena ei käsitleta tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga – näiteks ei saa tööõnnetuseks pidada hommikul tööle minnes toimunud autoõnnetust. Kui aga bussijuht satub liiklusavariisse tööülesandeid täites, on tegemist tööõnnetusega.

Aldo

Tööõnnetusi liigitatakse vigastuse raskusastme järgi

  • kergeteks,
  • rasketeks või
  • surmaga lõppenud tööõnnetusteks.

2020. aastal toimus 3638 tööõnnetust, millest 917 tööõnnetust sai pidada raskeks ning hukkus 10 inimest.[1]

Kahjud tuleb hüvitada

Kuivõrd tööõnnetusega kaasneb vigastatud töötajale sageli nii rahaline kui ka tervisekahju, on oluline teada, kes ja kuidas tekkinud kahju hüvitab.

Töötajal on õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Eelkõige tuleb hüvitada tervisekahjustusest tekkinud ravikulud ning töövõimetusest ning sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Samuti on õigus nõuda mõistlikus ulatuses ka lisakulutuste hüvitamist – näiteks kulutused ravimitele ja abivahenditele, taastusravile ning sõidukulud raviasutusse, aga ka kannatanu hooldusekulud jms. Siinkohal on oluline märkida, et termin „mõistlikus ulatuses“ on ebamäärane ning sõltub konkreetsest juhtumist. Võlaõiguses loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks ning mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja eesmärki, vastava tegevusala tavasid ja praktikaid ning muid asjaolusid.

Vigastatud töötajal võib olla õigus ka mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamisele. Moraalset kahju võib nõuda näiteks siis, kui tekkinud vigastus põhjustas suurt valu või pikaajalise tervisekahjustuse, millest tulenevalt tekkisid meelehärm, kurvameelsus ja muud kannatused. Mittevaralise kahju hüvitamise juures tuleb silmas pidada, et Eesti kohtud on hüvitiste summade määramisel pigem tagasihoidlikud. Näiteks juhtumis, kus töötajaga juhtus raske tööõnnetus, mille tagajärjel kaotas töötaja parema käe nimetissõrme ning keskmise sõrme otsalülid, leidis kohus, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta ka töötaja enda hooletust ning asjaolu, et sõrmedele on võimalik valmistada ka silikoonproteesid. Sellest tulenevalt leidis kohus, et hageja nõutud 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ei olnud põhjendatud ning hüvitisena mõisteti välja 2000 eurot. [2]

Samas oli ringkonnakohtu menetluses kriminaalasi, kus tööandja rikkus erinevaid tööohutusnõuded ja andis töötajatele erinevaid ebaseaduslikke korraldusi, mille tagajärjel elektrijaama avatud tehnoloogilisest luugist paiskus välja tuhka ja hoonesse jäänud töötajad ei pääsenud iseseisvalt välja. Kolmel kannatanul tekkis äge kopsupuudulikkus võõrkeha (põlevkivituhk) sattumisest hingamisteedesse, hingamisteede põletus, kopsupõletik, hingamisteede söövitus, silma sarv- ja limaskesta söövitus. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustas süüdistatava tegevus kannatanutele raskeid tervisekahjustusi ja ka tugevaid läbielamisi ning vaimse tervise häireid. Ringkonnakohus mõistis kahele kannatanule 5 000 eurot ja ühele 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks.[3]

Töötaja surma korral peab tööandja hüvitama töötaja mõistlikud matusekulud. Kui töötajal, kes tööõnnetuse tagajärjel suri, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada (näiteks alaealine laps), peab tööandja maksma sellele isikule rahalise hüvitise, mis vastab ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud.

Tööõnnetuse korral on väga oluline võimalikult kiiresti fikseerida õnnetuse toimumise fakt – hiljem võib olla raske tõendada, et tegemist oli tööõnnetusega. Seda tuleb silmas pidada ka arsti poole pöördumisel. Tööandja peab korraldama tööõnnetuse uurimise 10 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist. Tööõnnetuse uurimise eesmärk on välja selgitada tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks.

Kui uurimise käigus peaks selguma, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, koostab tööandja akti, mille allkirjastab tööandja esindaja ja töökeskkonnavolinik või tema puudumisel muu töötajate esindaja. Tööandja esitab akti Tööinspektsioonile ja kannatanule või tema huvide kaitsjale 3 tööpäeva jooksul pärast õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamist. Töötaja võib akti vaidlustada Tööinspektsioonis ning vaidluste korral pöörduda kohtusse.

Birgit Bergson
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Aldo Vassar
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Artikkel on avaldatud raamatupidamis- ja õigusuudiste veebilehel rup.ee.

 

[1] Tööinspektsiooni koduleht –  https://www.ti.ee/et/statistika/tooonnetused

[2] TMKo 2-18-16452

[3] TrtRKo 1-17-7802