Kasumi jaotamise üldpõhimõtted

Aktsionäri dividendiõigust reguleerivad normid leiab äriseadustikust (ÄS) ning need kattuvad valdavalt osaühingu suhtes kehtivatega.

Arvestada tuleb, et dividendide saamise õigus sõltub sellest, kas tegemist on põhiaktsia, eelisaktsia või mõne muu eriliigilise aktsiaga.

• Eriliigilised aktsiad on need aktsiad, millest tulenevad sama aktsiaseltsi siseselt aktsionäridele eri õigused. ÄS § 276 lg 2 ls 2 kohaselt võib põhikirjaga ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel.
• Eelisaktsiad on eriliigilised aktsiad, mis on seadusega eraldi reguleeritud ning mis annavad eesõiguse dividendi saamisel ja aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel, kuid reeglina tähendavad ka eelisaktsia omaja hääleõiguse puudumist, nagu sätestab ÄS § 237 lg 1.
• Eelisaktsiaks mitte olev aktsia on põhiaktsia.

Selguse huvides keskendub artikkel edaspidi põhiaktsiatele, mille puhul pole põhikirjaga kasumi jaotamise osas seadusest tulenevaga võrreldes erisusi ette nähtud.

Tulles kasumi jaotamise põhimõtete juurde, on needki leitavad äriseadustikust. Nagu ütleb äriseadustiku § 276 lg 1, toimub väljamaksete tegemine vastavalt seadusele. Väljamakseid võib aktsionäridele teha üksnes puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum. Aktsionärile makstakse äriseadustiku § 276 lg 2 järgi osa kasumist ehk dividend vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele või arvestuslikule väärtusele.

Äriseadustiku § 335 lg 1 ja § 277 lg 1 sätestatakse, et kasumi jaotamise otsuse võtab vastu üldkoosolek kinnitatud majandusaasta aruande alusel ning et dividendi väljamaksmine võib toimuda kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Seega eeldab iga kasumi jaotamise otsus kinnitatud majandusaasta aruannet.

Riigikohus on kaasuses 3-2-1-89-14 rõhutanud, et see aruanne ei saa olla koostatud varem kui kuus kuud enne otsuse vastuvõtmist ning nii tagatakse bilansi ajakohasus ja õigsus – kasumi jaotamise otsustamiseks ei tohi bilansi koostamisest olla möödunud liiga palju aega, sest toimiva äritegevuse tingimustes võib ühingu majanduslik olukord muutuda kiiresti ja oluliselt .

Dividendi maksmise kord nähakse ÄS § 277 lg 2 järgi ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega . Maksmise korras võidakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. veebruari 2004. a otsuse järgi asjas nr 3-2-1-16-04 ette näha dividendi väljamaksmine kord aastas ühekorraga või näiteks kord kuus osamaksetena. Põhikirjaga võib anda aktsiaseltsi juhatusele õiguse teha nõukogu nõusolekul ettemakseid eeldatava kasumi arvel, nagu sätestab äriseadustiku § 277 lg 3. See saab toimuda pärast majandusaasta möödumist ja enne majandusaasta aruande kinnitamist ning  kuni poole ulatuses summast, mida võib aktsionäride vahel jaotada.

Dividendi suuruse kinnitab äriseadustiku § 278 järgi üldkoosolek ning nõukoguga kooskõlastatud ettepaneku selleks esitab juhatus. Väljamaksete tegemine pole lubatud siis, kui aktsiaseltsi viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmnev aktsiaseltsi netovara on väiksem või jääks väiksemaks aktsiakapitali ja reservide kogusummast, mille väljamaksmine aktsionäridele ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt.

Konkreetne dividendinõue tekib äriseadustiku § 279 lg 1  kohaselt aktsionärile üldkoosoleku otsuse alusel, millega nähakse ette kasumi jaotamine. Järelikult on dividendinõude eelduseks üldkoosoleku otsus, millega on otsustatud dividendi maksta. Selline otsus võetakse vastu üldkoosoleku otsuste vastuvõtmisele omaselt häälteenamuse põhimõttel, täpsemalt öeldes lihthäälteenamusega, kui põhikirjaga pole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet, nagu on kirjas äriseadustiku § 299 lg-s 1. Seega sõltub dividendide väljamaksmine seaduse kohaselt sellest, kuidas enamus hääletab.

Kasumi jaotamise nõude võimalikkus

Nii kohtupraktikas kui õiguskirjanduses on tõusetunud küsimus sellest, kas ja millistel tingimustel võiks vähemusaktsionär nõuda kasumi jaotamist. Probleem kerkib eriti teravalt esile põhjusel, et seadus otsesõnu sellist võimalust ette ei näe, ka siis mitte, kui äriühing on aastaid kasumlikult tegutsenud ja äriühingul enesel kasumi jaotamata jätmiseks mingit erilist vajadust ei paista olevat.

Kuna konkreetset normi seadusest ei leia, jääb ainsaks võimaluseks tuletada aktsionäride kohustus kasumi jaotamise otsuse poolt hääletamiseks ja sellest lähtuvad vähemusaktsionäri nõuded eraõiguses kehtivast üldisest hea usu põhimõttest. Et hea usu põhimõtet sisustatakse just kohtupraktika kaudu, tulebki järgmisena vaatluse alla, kuidas Riigikohus kasumi jaotamata jätmise küsimusi käsitlenud on.

Kohtupraktikast ilmneb, et teatud juhtudel on kasumi jaotamata jätmise korral vähemusaktsionäride nõuded võimalikud. Näiteks leidis Riigikohus asjas 2-16-18531, et vähemusaktsionäridel on õigus kasumiosale ja võimalus nõuda kahju, milleks võib olla jäänud dividend, hüvitamist kasumi jaotamisest pahatahtlikku hoidumise korral. Niisiis pole välistatud võimalus saada dividendisumma kätte kahju hüvitamise nõude abil. See eeldab aga, et tuvastatakse kasumi jaotamata jätmise pahatahtlik eesmärk ja eesmärk suunata kasum muul viisil otse enamusaktsionäri käsutusse.

Samuti on Riigikohus asjas nr 3-2-1-89-14 viidanud võimalusele tunnistada üldkoosoleku otsus kasumi jaotamata jätmiseks kehtetuks juhul, kui enamusaktsionärid omandaksid vastuvõetud otsusega eeliseid enda või kolmanda isiku kasuks – näiteks siis, kui tuvastatakse selgelt, et raha, mille aktsiaselts võiks maksta välja dividendina, saavad enamusaktsionärid endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta.

Mis saab aga juhul, kui tegemist ei ole pahatahtliku kasumi kõrvalejuhtimisega või eeliste omandamiseks teostatud hääletamisega?

Riigikohus on kõnealust teemat lahanud lähemalt 2014. a asja nr 3-2-1-89-14 lahendis , milles leidis, et enamusaktsionäridel ei ole hea usu põhimõttest tulenevat kohustust hääletada kasumi jaotamise ettepaneku poolt ning vähemusaktsionäridel puudub muu hulgas võimalus nõuda teistsuguse kasumi jaotamise otsuse vastuvõtmist kui see, mis on vastu võetud aktsiaseltsi üldkoosolekul. Seega ei saa vähemusaktsionärid Riigikohtu praktika kohaselt nõuda dividende, kui aktsiaseltsi üldkoosolek kasumi jaotamiseks otsust vastu ei võta. Kõrvalmärkusena tasub tähele panna, et aktsionäri nõue kasumi jaotamise otsuse vastuvõtmiseks pole välistatud eelisaktsiate omajate puhul, kuigi analüüsitav lahend seda teemat ei puudutanud.

Riigikohtu kõnealune 2014. a lahend pälvis õiguskirjanduses kohest kriitikat, millest nähtub, et mitte kõik ei nõustu Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohtadega. Ka artikli autorid leiavad, et Riigikohtu sellekohane seisukoht vajaks uut hindamist ja hea usu põhimõttest tulenevalt võiks teatud erandlikel juhtudel tunnistada enamusaktsionäride kohustust hääletada kasumi jaotamise ettepaneku poolt ja väikeaktsionäride kohtulikult kaitstavaid nõudeid. See võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui mitmeid aastaid pole kasumlikult tegutsenud aktsiaselts kasumit jaotanud ning jaotamata jätmiseks ei nähtu olevat veenvat investeerimis- või reservide kogumise vajadust. Seniks aga, kuni Riigikohtus pole sama küsimust mõnes kaasuses uuesti sisuliselt analüüsinud, on raske öelda, kas Riigikohus oma senist praktikat muudaks.

Riigikohus on näiteks asjas 3-2-1-16-04 leidnud dividendide maksmise korra puhul, et äriseadustiku § 277 lg-d 1 ja 2 ei saa tõlgendada nii, et äriühingul on dividendi väljamaksmise korra kehtestamiseks piiramatud võimalused, vaid sõltuvalt olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks otsus, millega dividend makstakse aktsionäridele välja näiteks 10 aasta jooksul, sest sel juhul võib dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduse. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks selle kõrval dividendide väljamaksmise otsustamisel peaksid aktsionäride võimalused olema piiramatud ning heade kommete või hea usu põhimõttega arvestamine välistatud.

Samuti tasub siinkohal analüüsida Saksamaa õigusakte ja kohtupraktikat, kuna Eesti äri- ja tsiviilõigus põhineb suures osas Saksamaa õigusaktidel.

Saksamaa õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt on võimalik äriühingu üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistada ka juhul, kui otsus on vastuolus seadusest tulenevate üldpõhimõtetega, sh hea usu põhimõtte ja lojaalsuskohustusega. Seda põhjendatakse asjaoluga, et vastasel korral on vähemusaktsionäride kaitse enamusaktsionäride poolt vastu võetud otsuste eest sõltuv üksnes seaduse regulatsiooni kvaliteedist. Saksamaa õiguskirjanduses leitakse, et kasumi jaotamise otsuse kehtetuks tunnistamist on võimalik nõuda ka siis, kui kasumi jaotamise otsus on ebaõiglane.

Autorid on seisukohal, et vähemusaktsionäri õigus nõuda dividendide väljamaksmist ei saa olla absoluutne ning alati peab vaidluse korral kohus hindama, kas aktsiaseltsil on reaalne põhjus hoiduda dividendide väljamaksmisest või mitte. Samas tuleb arvestada ka aktsiate omamise eesmärgiga, milleks on õigus saada dividende, kuna vastasel korral muutub osalus aktsiaseltsis mittelikviidseks ja sisuliselt väärtusetuks, kuna võib eeldada, et keegi pole huvitatud aktsiate omandamisest, millest dividendide näol tulu ei teki.

Kokkuvõtteks

Autorite hinnangul on selge see, et vähemusaktsionäridele on vaja täiendavat kaitset. Kaitsemehhanismide loomise vajadust on sealjuures tunnistatud nii ühinguõiguse ekspertide poolt kui kohtupraktikas, sh ka Riigikohtu eeltoodud 2014. a lahendis 3-2-1-89-14.

Kuigi vastavaid seaduseelnõusid on menetluses olnud mitmel korral – ka lähiaastatel – on need kahjuks jäänud tulemuseta. Siiski pole ehk veel täielikult kadunud lootus, et kunagi tulevikus kas kohtupraktika või äriseadustiku muudatuste abil tagatakse vähemusaktsionäride kaitse senisest ulatuslikumalt. Sellisel juhul poleks vähemusaktsionäride õigus nõuda kasumi jaotamist enam pelgalt unistus, vaid  reaalsus.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Kristiina Taul
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud Raamatupidamisuudiste veebilehel rup.ee