Tegemist on näitega laiemast probleemist, kus haldusorgani käsitlus teatud küsimusest ajas muutub ning lõpptulemusena on selle eest vastutav inimene või ettevõte, kes on igati proovinud järgida riigi juhiseid. Näiteks on palju probleeme ka erinevate toetustega, kus toetuse saaja kooskõlastab toetuse andjaga võimalikud probleemkohad seoses toetuse kasutamisega, kuid aastaid hiljem öeldakse kontrolli käigus, et toetuse kasutamise õiguspärasuse eest vastutab üksnes toetuse saaja ning toetuse andja juhistel puudub õiguslik tähendus. Sellist haldusorganite tegevust korrektseks pidada ei saa.

Kehtiv seadus ütleb, et krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba ning krediidiandja on ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on tarbijale krediidi andmine. Samas leiab ka täna kiire otsinguga finantsinspektsiooni juhiseid, kus on kirjas, et tegevusluba on vajalik vaid siis, kui füüsilisele isikule on tarbijakrediidi andmine muutunud tema peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise allikaks. Seega on inimesele raske ette heita asjaolu, et ta on enda tegevuste planeerimisel lähtunud pädeva riigiasutuse avalikest juhistest.

Küsimus ei ole selles, et finantsinspektsioon või muu haldusorgan ei tohiks enda hinnanguid muuta. Õigus ja selle tõlgendamine muutubki ajas ning see on loomulik. Kuidagi ei saa aga õigeks pidada, et finantsinspektsioon reageerib niivõrd jõuliselt olukordades, kus inimene on juhiseid järginud ja pole tahtlikult soovinud seadust rikkuda. Sellises olukorras oleks saanud piirduda tähelepanu juhtimisega seaduse tõlgendamise muutumisele ning finantsinspektsioon oleks pidanud andma inimesele aega, et enda tegevus ka uue tõlgendusega kooskõlla viia.

Loe pikemalt Ärilehest