Ettevõtete omanikud pöörduvad firmamatjate poole reeglina siis, kui ettevõte on muutunud või muutumas maksejõuetuks. Firmamatjad on nõus teatud tasu eest asuma äriühingu juhatuse liikmeks ning registreerima enda nimele ka selle äriühingu osaluse. Endised omanikud ja juhatuse liikmed loodavad, et on seeläbi enda sidemed ettevõttega läbi lõiganud ja nagu öeldakse, kõik otsad vette lasknud, sest äriühingul on täiesti uus omanik ja juhatus. Samuti arvatakse, et kuna äriühingu etteotsa ja omanikuks on pandud nn firmamatja, kes ei oska võlausaldajatele midagi vastata, siis peavad võlausaldajad asja lootusetuks ning kaotavad asja vastu huvi. Paraku on need lootused asjatud.

Vastutus ei kao

Pankrotiseadus sätestab võlgniku kohustuse anda teavet

• kohtule
• ajutisele haldurile
• pankrotihaldurile
• pankrotitoimkonnale
• maksejõuetuse teenistusele.

Seaduse kohaselt on selline kohustus ka võlgniku töötajal või endisel töötajal, kes on ametist lahkunud viimase kahe aasta jooksul enne pankroti- või maksejõuetusavalduse esitamist. Sama põhimõte kehtib ka täitemenetlustes – kohtutäitur saab nõuda teavet võlgniku töötajalt ja endiselt töötajalt, kelle töösuhe on lõppenud viimase aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Seega, äriühingu andmine firmamatja kätte ei vabasta endist juhatust ja töötajaid vastuste andmisest.

Aga kõne all ei ole üksnes vastuste andmisest pääsemine –pääseda ei ole võimalik ka vastutusest.

Äriseadustik ütleb, et juhatuse liikmed peavad esitama pankrotiavalduse hiljemalt 20 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse ilmnemisest. Maksejõuetus on reeglina püsiv siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Firmamatjate poole pöördutakse enamasti aga siis, kui õige hetk pankrotiavalduse esitamiseks on möödas ning vahepealsel ajal on tehtud hulk tehinguid. Ükskõik kui kaval firmamatja – selliste tehingute eest jääb vastutus ikkagi eelmisele juhatusele.

Äriseadustiku kohaselt on näiteks keelatud äriühingu juhatusel teha makseid alates hetkest, mil äriühingu püsiv maksejõuetus sai ilmseks. Juhul, kui need maksed ei olnud maksejõuetuse olukorras kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, siis saab kõikidelt juhatuse liikmetelt nõuda, et nad omast taskust maksaksid selle raha tagasi äriühingule. Sellisest vastutusest ei päästa firmamatja. Nõndasamuti saab pankrotiseaduse kohaselt nõuda pankrotimenetluse kulude hüvitamist just nendelt juhatuse liikmetelt, kes ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt. Mõistagi ei aita firmamatja ka nendel juhtudel, kus eelmised juhatuse liikmed on teinud olulisi juhtimisvigu ja ise oma käitumisega ettevõtte maksejõuetuse põhjustanud.

Raamatupidamise peitmine ja muud võtted

Firmamatjad venitavad menetlust näiteks selliselt, et üritatakse tekitada segadust küsimuses, kas äriühingu raamatupidamine jäi äriühingu eelmisele juhtkonnale või anti see üle firmamatjale. Seeläbi proovitakse venitada pankrotimenetlust ning muuta keerulisemaks eelmise juhtkonna kuritarvitustele jälile jõudmist. Samas, arvestades, et tänapäeval liigub enamik makseid pankade kaudu ning ettevõtte eelmine juhtkond peab olema võimeline andma maksete kohta vastuseid, on selline raamatupidamise peitmine võrdlemisi toimetu. Pealegi on see üksjagu lihtsasti tuvastatav kuritegu, mille eest karistusseadustik näeb ette kuni kolmeaastase vangistuse.

Üheks firmamatjate nipiks on ka katse tasaarvestada võlausaldajate nõudeid kõiksuguste väljamõeldud kahjunõuetega. Selliselt soovitakse kohtuvaidlusi venitada. Eesmärk on lükata edasi võlausaldajate nõuete sissenõudmist ning luua segadust küsimuses, millisel hetkel ületasid võlgniku kohustused tema olemasolevat vara – kas enne või pärast kohtuotsust. Seegi trikk on lõpptulemusena toimetu.

Näide: Võlgnik pidi tasuma võlausaldajale 100 000 eurot 31.12.2022. See, et vastav kohtuotsus tehakse 31.12.2023, ei tähenda, et juba aasta varasema seisuga polnuks võlgnevust. Kui 100 000 euro suuruse võlgnevuse tagajärjel ületasid võlgniku kohustused tema varasid juba 31.12.2022 seisuga (ja olukord ei olnud ajutine), siis tuleb lugeda, et ta oli juba 31.12.2022 maksejõuetu – seda muidugi vaid juhul, kui tõepoolest puudusid adekvaatsed põhjused, miks mitte võlgnevust tasuda.

Kokkuvõttes on oluline vaid kohustuse olemasolu ja suurus ning varade maht kohustuse tekkimise aja seisuga, mitte kohtuotsuse kuupäev, millal kohus võlgnevuse välja mõistis.

Seega, firmamatjate võtted üksnes lükkavad ettevõtte juhtkonna vastu nõuete esitamist mõnevõrra edasi, ent ei päästa sellest. Kui varem võis loota sellele, et firmamatja suudab tekitada võlausaldajates nii lootusetu tunde, et keegi ei maksa pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti ja pankrotimenetlus raugeb, siis nüüd pole mõtet ka seda loota. Nimelt jõustusid 2023. aasta alguses pankrotiseaduse muudatused, millega loodi maksejõuetuse teenistus, mis saab sellises olukorras taotleda pankrotimenetluse jätkamist nn avaliku uurimisena – sellega kaasneb veel suurem tähelepanu ja rohkem professionaale, kes asja uurivad.

Ettevaatus pole liiast

Firmamatjate teenusest võib olla kasu eelkõige olukorras, kui äriühingu kohustused on väiksed ning sellisel juhul võib tõepoolest eeldada, et äriühingu võlausaldajad ei hakka kulutama aega menetlust venitava firmamatjaga vaidlemisele ning selline äriühing ei satu ka maksejõuetuse teenistuse huviorbiiti. Samas on teada, et firmamatjate teenus on kallis ning sellisel juhul tekib küsimus, kas ei oleks mõistlikum investeerida sama summa äriühingu võlgnevuste kustutamisse, maandades seeläbi kõik riskid.

Lisaks on oluline teada, et firmamatjatena tegelevad väga erineva taustaga inimesed. Praktikast leidub mitmeid näiteid, kus firmamatja teenust kasutanud ettevõtja satub hiljem hoopis firmamatja väljapressimise ohvriks. Kui firmamatja saab enda valdusesse äriühingu raamatupidamisdokumendid või äriühingu arvelduskontolt nähtuvad kahtlased tehingud (näiteks „kassas“ olev raha), siis tuleb ette ka seda, et valgustkartvale infole ligipääsu saanud firmamatja soovib oma teenistust kordades suurendada ja nõuab enda kliendilt täiendavalt tasu selle eest, et firmamatja ei edastaks seda infot Maksu- ja Tolliametile või politseile.

Lõpetuseks

Ootused firmamatjatele ületavad enamasti seda, mida on võimalik reaalselt saavutada. Sattudes ebausaldusväärse firmamatja kliendiks, võib ettevõtja avastada end väljapressimise ohvrina. Lisaks ei tohiks ära unustada, millise mulje firmamatja teenuse kasutamine jätab. Üks asi on ettevõtja üldine maine, mis kindlasti takistab tal uute äritegevustega alustamist tulevikus. Palju suuremaks probleemiks võib osutuda aga seda, et firmamatja teenuse kasutamine annab selge vihje, et äriühingu taust on väga probleemne, mis võib hoopis motiveerida võlausaldajaid vaidlustesse investeerima eeldusel, et lõpuks saavad võlausaldajad ligipääsu infole, mille abil esitada ettevõtja vastu hoopis suuremaid nõudeid.

Kokkuvõttes saab järeldada, et firmamatjad pakuvad teenust, millel enamasti puudub soovitud sisu. Firmamatjad reklaamivad oma tegevust lubadusega, et nad lahendavad raskustesse sattunud ettevõtjate probleemid. Tegelikkuses jäävad aga olemasolevad probleemid alles ning lisanduvad täiendavad riskid.

Lauri Talumäe
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP – aprill 2024 / nr 2