Soomes toimus 1958. aastal vastu võetud tsiviilkaitse seadusega murranguline areng pommivarjendite rajamisel. Seadusega nähti ette varjendite rajamise kohustus uusehitistele ning kohalikke omavalitsusi ja kinnisvaraarendajaid kohustati planeerima varjendeid tiheasutusega aladele. 1960. ja 1970. aastatel kasvaski Soomes varjendite ehitamine hüppeliselt.

Järgmine verstapost oli 2011. aasta, mil Soomes võeti vastu uus päästeseadus. Selle kohaselt peavad varjendid olema kõikides uutes enam kui 1200 m² pinnaga elamu- või büroohoonetes ning üle 1500 m² pinnaga tööstus- või tootmishoonetes. Nüüdseks on Soomes hinnanguliselt 50 000 varjendit, mis pakuvad pommitamise eest varju kolmele neljandikule rahvast, sh 85 protsendile linnaelanikest.

Venemaa sõjakäik Ukraina vastu on kinnitanud seda, mida teame juba varasemast: me ei seisa silmitsi mitte pelgalt sõjaohuga, vaid genotsiidiohuga. Arvestades Venemaa õhurünnakuid Ukraina tsiviilelanikkonna pihta ja seda, et Eesti rahva läände taganemine on keerulisem kui Ukrainas, peame olema valmis ennast kaitsma pommitusgenotsiidi eest. Seega on piisavate pommivarjendite olemasolu Eesti rahva ja rahvuse püsimajäämiseks vältimatult vajalik.

Ent milline on Eesti reaalsus? Kui Soomes on kümnendeid valmistutud tsiviilelanikke kaitseks õhurünnakute eest, siis Eestis alles menetletakse hädaolukorra seaduse muudatusi, millega kehtestataks varjendite ehitamise nõue. Siseministeerium esitas sellegi seaduseelnõu kooskõlastamiseks alles 2024. aasta novembris, mil Venemaa oli pommitanud Ukraina elanikke kaks aastat ja üheksa kuud. Väljapakutud nõuded on sealjuures suuresti samad kui need, mis kehtestati Soomes 2011. aastal. Miks võttis siis seaduseelnõu väljatöötamine nii kaua aega, kui toimiv Soome näide oli ees olemas?

Hea tahtmise korral võinuks juba mitu aastat kehtida pommivarjendite rajamise kohustus. 2023. aasta algusest saadik on Eestis antud 235 ehitusluba selliste korterelamute püstitamiseks, millel arvatavasti uue korra järgi peaks olema pommivarjendid. Ja sinna kõrvale veel palju ehituslube äri-, tööstus ja avalike hoonete ehitamiseks, millelt samuti eeldataks pommivarjendeid. Seega on aastaid kestnud venitamise tagajärjel jäänud pommivarjendid ehitamata mitmesajasse uude hoonesse ning tuhanded inimesed jätkuvalt suures ohus.

Aga ka praegu riigikogus teisel lugemisel olev hädaolukorra seaduse muutmine ei too kiireid muutusi. Selle järgi kehtiks pommivarjendi rajamise nõue alates 2026. aasta juulist püstitatavatele vähemalt 10 000 m² suletud netopinnaga hoonetele ning alates 2028. aasta juulist ehitatavatele vähemalt 1200 m² suletud netopinnaga elamu-, äri ja avalike hoonetele ja 1500 m² suletud netopinnaga tööstus- ja laohoonetele. Kas meil on tõesti aega ignoreerida tsiviilelanikkonna kaitset veel nii palju aastaid?

Mitmetes julgeolekuhinnangutes jagatakse arvamust, et Venemaa on selle kümnendi lõpuks võimeline pidama Euroopa vastu täiemahulist sõda. Saksamaa kaitsejõudude juht hoiatas hiljuti, et Venemaa rünnakuks tuleb valmis olla juba 2029. aastaks.

Kui alles 2028. aasta suvest ehitatavatelt korterelamutelt nõutakse pommivarjendeid, siis võime küll lootusetult hiljaks jääda. Kusjuures uute hoonete valmimine võtab samuti aega ning seega lükkub pommivarjendite valmimine hoopis uude kümnendisse.

Pommivarjendite rajamine on sama pakiline kui relvahanked ning sellekohane seadusloome väärinuks ministeeriumis igatahes kiiremat tegutsemist. Praegu on viimane aeg võtta jalad kõhu alt välja ja päästa, mis päästa annab.

Ajalugu ei küsi, miks ei jõutud. Ajalugu küsib, miks ei alustatud varem. Tähtaega, mil hakkaks kehtima nõue rajada pommivarjendid üle 1200 m² suletud netopinnaga ehitatavatesse uutesse elamu- või ärihoonetesse tuleb tuua varasemaks kui 2028. aasta juuli.

Lauri Talumäe
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Arvamus on avaldatud 20.07.2025 ERR uudisteportaalis