Töölepingu seadus (TLS) eristab nelja töösuhetes kasutatavat mõistet: tööaeg, vaheaeg, ööpäevane puhkeaeg ja valveaeg. Samas ei ole alati üheselt mõistetav, mis on nende terminite sisu ja kuidas neid teineteisest eristatakse.

Esmalt on seega oluline selgitada, mis on tööpäev. Seda mõistet ei ole otseselt seaduses lahti seletatud. Tööinspektsioon on näiteks defineerinud* tööpäeva nii, et see on ajavahemik tööpäevas, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid.  Samas ei saa aga tõmmata võrdusmärki TLS §-s 43 sätestatud tööaja (aeg, mil töötaja reaalselt täidab tööülesandeid ja mille eest saab ta kokkulepitud töötasu) ja tööpäeva vahel, kuna TLS § 47 lg 3 kohaselt antakse töötajatele tööpäevasiseselt ka vaheaegu, mida ei arvestata tööaja hulka. Seega koosneb tööpäev lisaks tööajale ka näiteks tööpäevasisestest vaheaegadest.

Tööpäeva saame defineerida ka teiste töölepingu seaduse mõistete kaudu. TLS § 51 lg 1 kohaselt tuleb töötajale anda 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega. Igapäevane puhkeaeg on aeg, mil töötaja ei pea viibima töökohas, täitma tööülesandeid ega olema kuidagi tööandjale kättesaadav ning selle eest ei maksta talle ka töötasu. Seega saame järeldada, et tööpäev on osa päevast, mil töötaja ei ole enda igapäevasel puhkeajal TLS § 51 lg 1 mõistes.

Valveaeg on aga osa päevast, mil töötaja ei pea täitma tööülesandeid ega viibima töökohas, kuid peab olema tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks. Seega ei ole valveaeg ei osa tööajast ega ka igapäevasest puhkeajast, samuti ei lähe valveaeg tööpäevasiseste vaheaegade alla. Valveaja kohaldamiseks on seaduses ette nähtud kriteeriumid: TLS § 48 lg 1 kohaselt tuleb valveajal töötajale maksta tasu, mis ei tohi olla väiksem kui 1/10 kokkulepitud töötasust, töötajale tuleb kindlustada 11 tundi järjestikust puhkeaega 24h perioodi jooksul TLS § 48 lg 2 järgi ning juhul, kui töötaja asub valveajal täitma tööülesandeid, loetakse see aeg tööajaks ja talle makstakse kokkulepitud töötasu TLS § 48 lg 3 kohaselt.

Ei töölepingu seadus ega kohtupraktika sea täiendavaid piiranguid valveaja kohaldamisele. Seega ei saa kuidagi jõuda järeldusele, et tööpäeva siseselt ei ole võimalik valveaega kohaldada, oluline on töötajale tagada vaid igapäevane puhkeaeg. Näiteks olukorras, mil töötaja töötab päevas 8 tundi ja tema tööpäevasisene vaheaeg on pool tundi, saab valveaega tol päeval töötaja suhtes kohaldada 4,5 tundi. Sel juhul oleks täidetud ka TLS § 51 lg 1 reegel, mille järgi peab töötajale andma ööpäevas 11 tundi järjestikust vaba aega. Seda, kas see 4,5 tundi valveaega toimub tööpäeva keskel või lõpus ei ole seadusega kuidagi piiratud, mistõttu võib seda rakendada poolte kokkuleppel nii, et töötaja töötab neli tundi, puhkab pool tundi, on seejärel 4,5 tundi valveajal ja naaseb siis veel neljaks tunniks tööle.

Samuti ei oleks tööpäeva sisene valveaja kohaldamise keeld kooskõlas töötajate huvidega. Kui tööandja vajab töötajat üksnes hommikusel ning õhtusel ajal ning päevasel ajal peab töötaja täitma tööülesandeid üksnes erandjuhtudel, siis oleks teine alternatiiv võtta tööle kaks osalise koormusega töötajat, kellest üks töötab hommikuti ja kellel päeval (ehk pärast tööpäeva lõppu) on valveaeg. Teine töötaja töötaks aga üksnes õhtuti. Olukorras, kus tänapäeval räägitakse pidevalt vajadusest muuta tööõiguse regulatsioone paindlikumaks, oleks selline alternatiivne lahendus ilmselgelt ebamõistlik. Siinkohal, ei tohi mh ära unustada, et valveaja kohaldamine on lubatud üksnes töötaja ning tööandja kokkuleppel ehk tööandja selleks töötajat sundida ei saa.

Kokkuvõttes ei saa kuidagi nõustuda Tööinspektsiooni hinnanguga, et tööpäeva siseselt ei ole võimalik valveaega kohaldada, kuna esiteks ei ole töölepingu seaduses kuidagi defineeritud, mis on tööpäev ja mida see tohib sisaldada ning teiseks ei sea seadus muid piiranguid valveaja kohaldamisele kui TLS § 48 sätestatud kriteeriumid. Samuti tuleb asuda seisukohale, et selline piirang võiks mõjuda töötajate õigustele pigem negatiivselt, kuna see sunniks tööandjaid eelistama mitut osalise tööajaga töötajat, mitte ühte täiskoormusega töötajat.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Helena Noot
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

* Tööinspektsioon. Töö- ja puhkeaeg, 2014. Kättesaadav siin.

Artikkel on avaldatud ka Raamatupidamisuudiste profiblogis.