Olete öelnud, et perelepituse põhilised vaidlusküsimused on laste hooldusõigus ja suhtluskord, laste elatisraha, elukoht ning igapäevane elukorraldus –  trennid ja huviringid. Mis juhul on teie töö lihtsam ja millal väga keeruline?

Perekonnaasjades taandub sageli eduka kokkuleppe võimalus sellele, kuidas vanemad üksteisesse suhtuvad ja kui hästi suudavad nad enda emotsioone kontrollida. Mida rohkem emotsioone ja mida isiklikumalt vanem tekkinud olukorda võtab, seda keerulisem on kokkuleppe saavutamine. Iga vanema moto ja eesmärk perekonnavaidluses peaks olema, et iga otsus lähtuks sellest, mis on parim lapsele. Kahjuks tuleb ette juhtumeid, kus vanemad unustavad lapse kui kõige tähtsama ja peavad omavahel tulist lahingut. Kui vanem suudab jääda rahulikuks, seada esikohale lapse huvi ja mõista ka teist vanemat, siis on kohtuvälise kokkuleppe tõenäosus kõige suurem.

Kui sageli tuleb ette lahutavaid peresid, kus isa ei ole nõus, et lapsed jäävad elama ema juurde?

Tegemist on kasvava trendiga ja aina sagedamini tuleb selliseid juhtumeid ette. Oma rolli mängib isa nõudmises kindlasti nii see, mis tööd pooled teevad ja kui hõivatud nad töö, hobide ja uue elukaaslasega on, aga loomulikult ka see, et kui tugevaid negatiivseid emotsioone üksteise suhtes tuntakse. Üldiselt, kui isal on lastega väga lähedased suhted ning ka ajaline ja majanduslik ressurss lastega tegelda, siis on suurem ka tõenäosus, et isa soovib lapsi enda juurde elama. Kahjuks jääb ka võimalus, et lapsi nõutakse enda juurde seetõttu, et ollakse teise vanema suhtes väga negatiivselt meelestatud ja leitakse, et teine vanem ei ole sobiv lapsi kasvatama.

Millisel viisil te suudate iga perega suheldes tuvastada, milline on nende lastele hea suhtluskord?

Mingit kindlat iga kord toimivat valemit kahjuks ei ole. Kõik on väga individuaalne ja käib juhtumipõhiselt. Kindlasti on määrava tähtsusega, kui lähedane oli laps ema ja isaga enne probleemset olukorda ning vähem tähtis ei ole ka lapse enda soov, kui palju ta kummagi vanemaga aega veeta soovib. See, milline suhtluskord on lapsele parim, sõltub kindlasti ka vanemaga koos veedetud aja kvaliteedist. Aktiivsed ja arendavad tegevused koos lapsega kaaluvad üles niisama lapsega koos olemise ja teleri vaatamise.

 Kas 50-50 suhtluskord on mõeldav ja lastele turvaline? Kui sageli niisuguse kokkuleppeni jõuate?

50-50 suhtluskord tõusetub aina enam ja enam ühe võimaliku variandina vanemate lahkumineku korral. 50-50 suhtluskord on võimalik ja eelduslikult ei kahjusta last, kui lapse elurütm on väga sarnane mõlema vanema juures. Eelduseks on reeglina see, et vanemad saavad pigem hästi läbi ning on toetavad lapse ja üksteise suhtes. Soodustavaks teguriks on ka vanemate lähestikku elamine, sest 50-50 suhtluskorra edukuse aluseks on ka see, kui lapse igapäevane elu ja logistika väga palju ei muutu. Kui kõik eeltoodud tingimused on täidetud, siis on head võimalused 50-50 suhtluskorra kokkuleppimiseks.

Miks pered ikkagi lähevad ka kohtusse abielusid lahutama ja laste hooldusõiguse üle vaidlema ega vali perelepitust või ei jõua kodus kokkuleppele? Kas mõlemad arvavad, et saavad kohtus n-ö oma õiguse, kuigi ka kohtuotsus on ju kompromiss?

Peamine põhjus, miks perekonnaasjades kohtusse jõutakse, on ikkagi see, et vanemad on omavahel niivõrd lõplikult tülli läinud, et kohtuväline lahendus ei ole üksteise suhtes valitsevate tugevate negatiivsete emotsioonide tõttu enam võimalik. Tavaliselt on siis saavutatud olukord, kus vähemalt üks vanem on ära unustanud lapse parima huvi ja näeb ainult seda, et teine pool on paha ning soovib teist vanemat läbi lapse võimalikult palju kahjustada. Sealjuures ollakse tihti arvamusel, et mida emotsionaalsemalt teist vanemat kiruda, seda suurem on tõenäosus, et kohus teeb sobiva otsuse. Lisaks ollakse sageli veendumusel, et kui keegi teine ei mõista, siis kohus ikka mõistab, et tegelikult on minul õigus.

Kardo Karon
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Intervjuu on avaldatud veebiajakirjas Moodne Pere.