See asjaolu on oluline, kuna üks paragrahv on loodud justnimelt selliste olukordade lahendamiseks. Teine paragrahv on aga palju dramaatilisem. Aeg näitab, kas Andres Reinartile esitatud mõrvasüüdistus jääb ka kõrgema astme kohtutes püsima või muudetakse. Asja kõrvalt jälginuna usun, et pigem kvalifitseeritakse mõrv lõpuks ikkagi liiklusnõuete rikkumiseks. Sõltumata kriminaalmenetluse lõplikust tulemusest on keeruline näha, et prokuratuuri julge mõrva-avantüüriga saaks pikemas plaanis midagi head kaasneda.

Esmalt mängib selline süüdistus kätte kaitsjale kasulikud kaardid. Nimelt on kohtul Eesti õiguses piiratud võimalused kalduda kõrvale isikule esitatud süüdistusest. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohus hakkab n.ö kalastama: mees on ju kohal, tuleb veel vaid paragrahv leida. See aga tähendab, et ka kõrgema astme kohtul on keerulisem kvalifitseerida Andres Reinarti tegu ümber liiklusnõuete rikkumiseks. Seega saab kaitsja täiesti mõistlikult minna kohtusse ja öelda, et Andres Reinarti tegu pole õige käsitleda mõrvana ning ainus alternatiiv on mõista mees temale etteheidetavas süüteos õigeks. Puudub garantii, et kaitsja argumenti saadaks edu – ent ainuüksi sellise võimaluse tekitamine kujutab riski, mida polnud ilmtingimata vaja võtta.

Murettekitav on ka praegu realiseerunud olukord. Vähemalt esmane vastukaja kohtuotsusele on olnud äärmiselt positiivne. Domineerib arvamus, et hea on, et meest karistati nii rangelt kui seadus seda võimaldab. Avalikkuse heakskiit on aga võimas relv, mis võib kannustada ambitsioonikaid süüdistajaid tulevikus sama proovima. Oht seisneb eelkõige selles, et õiglane karistus ja range karistus ei ole mitte alati sünonüümid.

Eeskätt Ameerika Ühendriikides on juba aastakümneid olnud populaarne süüdistatavate löömine seadusehaamri täie jõuga. Sealset õigussüsteemi on sageli kritiseeritud argumendiga, et prokurörid tahavad õiglase karistuse saavutamise asemel süüdistatavale pigem „ära väänata“. Näiteks endine USA prokurör Vincent Bugliosi armastab rõhutada, et menetles oma karjääri jooksul edukalt 105 vandekohtu kohtuasja 106-st ning 21 menetluses õnnestus tal mõrva paragrahv kätte saada. Selline suhtumine võib olla üks põhjustest, miks Ameerika Ühendriigid edestavad vangide arvu poolest Hiinat ja Venemaad. Statistika, mille üle on raske uhkust tunda.

Eesti kontekstis võib seda tüüpi süüdistusega riskimine kaasa tuua kohtupidamise tarbetu venimise. Tõenäoliselt oli selleski asjas prokuröril olemas kindel varuplaan juhuks, kui riskantsem paragrahv läbi kukub. See tähendab, et ka varuplaani tõendid peavad kohtu eest läbi käima. Taaskord ilmestab sellise lähenemise loogilist äärmust Ameerika Ühendriikide õigussüsteem, kus väga pikkades ja ajamahukates kohtuasjades mängib rolli seegi, et süüdistusi esitatakse sageli stiilis: „Süüdistatav mõrvas kannatanu. Kui aga selgub, et ei mõrvanud, siis tappis. Kui aga selgub, et ei tapnud, siis tappis kogemata. Kui aga selgub, et ei tapnud kogemata, siis vigastas. Kui aga selgub, et ei vigastanud, siis tahtis vigastada.“ Ja nii edasi, kuni kõik vähegi asjakohased paragrahvid on raskeimast kergemani kajastust leidnud.

Selge on see, et Eesti õigussüsteem on Ameerika omast küllalt kaugel. Paljud Ameerika kohtumõistmise murekohad on tekkinud aastakümnete jooksul kujunenud praktika tulemusel. Seetõttu on oluline Eestis hoolega jälgida, kelle jälgedes kõnnime. Sageli kipuvad suured muutused alguse saama väikestest sammudest. Minul tekkiski küsimus, kas pandora laeka avamine oli vajalik selleks, et panna Andres Reinart liiklusnõuete rikkumise eest ette nähtud kuni 12 aasta asemel vangi mõrva eest 14 aastaks.

Gregori Palm
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Arvamusartikkel on avaldatud Eesti Päevalehe veebiväljaandes.