Eesmärgipärasus ja minimaalsus

Kui veebiportaal kirjutab uudisloos, artiklis või muus formaadis ükskõik mida mõne inimese kohta, on tegemist isikuandmete avaldamisega. Isikuandmeteks peetakse sisuliselt kõiki andmeid, mis võimaldavad otseselt või kombineerides füüsilise isiku ehk inimese isikusamasust tuvastada. Isikuandmeteks on isiku täispikk nimi või isikukood, aga konteksti arvestades ka kirjeldus isiku elukohast, vanusest ja positsioonist. Reeglina on isikuandmed kõik andmed isiku kohta, mida saab kasutada selle isiku tuvastamiseks.

Alates 2019. aastast kehtib Eestis uus isikuandmete kaitse seadus, mis reguleerib mh isikuandmete töötlemist ajakirjanduslikul eesmärgil. Kui üldjuhul on isikuandmete avaldamine lubatud ainult andmesubjekti nõusolekul, siis § 4 teeb sellest olulise erandi. Sätte järgi on isikuandmeid võimalik ilma inimese enda nõusolekuta töödelda, kui:

• seda tehakse ajakirjanduslikul eesmärgil;
• selleks esineb avalik huvi;
• seda tehakse ajakirjanduseetika põhimõtetega kooskõlaliselt;
• see ei kahjusta subjekti õiguseid ülemääraselt.

Nende tingimuste esinemisel saab eeldada, et väljaanne on andmed avaldanud õiguspäraselt. Seda ka juhul, kui andmed on avalikustatud isiku teadmata või lausa temale vastumeelselt.

Andmeid peab töötlema eesmärgipäraselt ja minimaalsel vajalikul määral. Andmetöötluse üldpõhimõtete ja seaduses sätestatud eeldustega arvestamine ei ole aga asjakohane mitte üksnes artiklite avaldamisel, vaid neid tuleb järgida ka kättesaadavana hoidmisel. Sellele viitab seaduse seletuskiri, mis sätestab, et „oluline on ka andmete aja- ja asjakohasuse kontroll“ ning põhimõte on kinnitust leidnud ka kohtupraktikas.

Kui kaua võib andmeid isiku kohta avaldada? Kas näiteks 1996. aastal avaldatud veebiuudist võib jätkuvalt üleval hoida? Aga 5 aastat tagasi avaldatud uudisnuppu selle kohta, et Peeter Arukülast juhtis sõidukit alkoholijoobes?

Üheks peamiseks argumendiks vananenud artiklites andmete eemaldamise nõudmisel saab pidada avaliku huvi puudumist. Avalik huvi saab olla tingitud sündmusest või kajastatavast isikust (avaliku elu tegelane). Isikuandmete kaitse kontekstis tähendab avalik huvi seda, et üldsusel peab olema „märkimisväärne huvi teada saada, kes on see konkreetne isik, kellele meediaväljaannetes viidatakse“. Selline huvi võib olla tingitud näiteks raske kuriteo toimepanemisest, avalikkust huvitavale ametikohale määramisest, isiku poliitilisest tegevusest või lihtsalt isiku tuntusest. Kohtupraktikas on leitud, et avalikku huvi ei õigusta ainult erahuvi ega sensatsioonijanu. Samuti on kohtud leidnud, et ajakirjandus ei saanud eeldada üldsuse huvi isikute vastu näiteks n-ö sarikaebajate tegevust kajastades.

Samas ei peaks inimene igavesti uudiskünnisele ja avalikule huvile alla vanduma, vaid teatud hetkel võib õigus olla unustatud kaaluda üle kaaskodanike teabevajaduse. Võib eeldada, et avalikkusele tundmatute isikute puhul üldsuse huvi aja jooksul langeb. Näiteks ei pruugi 10 aasta möödudes omada tähtsust, et just Juta Jänes ületas jaanipäeval kiirust. Kui avalikkusele ei ole enam oluline, kes on kajastatava sündmuse osaline, ei ole isikuandmete avaldamine enam õigustatud ja inimene võib nõuda väljaandelt oma isikuandmete eemaldamist vastavast uudisloost.

Hiljuti lahendas halduskohus asja, kus kohtusse pöörduja soovis asendada üle 20 aasta tagasi avaldatud artiklis enda nime initsiaalidega. Vaidlusaluses artiklis omistati kaebajale süüteo toimepanemine, mistõttu häiris kunagine kajastus senini kaebaja töö- ja eraelu.

Halduskohus nentis, et avaliku huvi üheks mõõdikuks on ka ajaline kriteerium. Kui ilma subjekti nõusolekuta isikuandmete töötlemiseks andis aluse isiku poolt süüteo toimepanemise kajastamine, võib vajadus isikut artiklis täispika nimega nimetada end aja jooksul minetada. Kuna avalik huvi ei seisnenud isikus (ta ei olnud avaliku elu tegelane ega korduvkurjategija) ning tollane sündmus enam ühiskonnas diskussiooni ei tõstata, leidis kohus, et selline andmete jätkuv avaldamine potentsiaalselt kahjustab subjekti lubatust rohkem.

Õigus unustamisele

Aastatetaguse teo toimepanemise kajastamisel isiku nime kasutamine võis toona olla õigustatud, sest mh täideti loo kajastamisel ühiskonna hoiatamise eesmärki. Kui isik aga uusi kuritegusid toime ei pane ning on rehabiliteerunud, tuleks väljaandel andmed isiku palvel kustutada.

Isikul võib olla „õigus unustamisele“ ka siis, kui vanades uudislõikudes sisalduvad andmed võivad subjekti liialt kahjustada. Näiteks olukordades, kus avaldatud teave pärsib isiku edasisi karjäärivalikuid, häirib pereelu või tingib avalikes kohtades võõraste poolt negatiivset tähelepanu, kuigi artiklil enam uudisväärtust ei ole.

Belgia kassatsioonkohus on õiguste ülemääraseks kahjustamiseks pidanud näiteks olukorda, kus väljaanne arhiveeris veebis üle 20 aasta taguse uudise isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamise kohta. Kohus leidis, et internetis artikli uuesti arhiveerimine kujutab uuesti avalikustamist ning võib isiku õiguseid ülemääraselt kahjustada.

Kui isik leiab, et tema isikuandmete avaldamine ei ole enam õiguspärane, on tal võimalik andmete avaldajalt nõuda, et artiklis asendataks tema nimi initsiaalide või pseudonüümiga, artiklist jäetaks välja tema isikukirjeldus, eemaldataks isikust tehtud foto, piirataks otsingumootoritest leitavat informatsiooni või kustutataks kajastus täielikult. Kui avaldaja sooviga ei nõustu, saab enda õiguseid kaitsta esitades kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile. Silmas tuleb pidada, et Andmekaitse Inspektsioon ei otsusta artikli müügilt korjamist, ei määra hüvitisi, ei kohusta avaldajat vabandama ega andmeid ümber lükkama. Sellesisuliste nõuete esitamiseks on tarvilik pöörduda tsiviilkohtusse. Samas on Andmekaitse Inspektsioonile kaebuse esitamine sageli kõige kiirem ja soodsam võimalus nõuda aegunud artiklist isikuandmete eemaldamist.

Aldo Vassar
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Grete Pall
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Artikkel on avaldatud Raamatupidamisuudiste veebilehel rup.ee