Rahvusvaheliste vaidluste puhul on esmalt alati oluline kindlaks teha, millise riigi kohus saab asja lahendada ning millise riigi õigust tuleb seejuures rakendada. Kusjuures kohtul lasub kohustus rahvusvahelist kohtualluvust ja kohalduvat õigust omal algatusel kontrollida, olenemata sellest, kas menetlusosalised on neid küsimusi käsitlenud.

Kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kindlaksmääramine võib osutuda keerukaks, kuna see sõltub suuresti konkreetsetest asjaoludest, nagu kokkupuuted erinevate riikidega ja rahvusvahelised konventsioonid, millega need riigid on liitunud. Samuti tuleb arvestada sellega, kas mõnes teises riigis on juba samas asjas kohtumenetlus pooleli ning milline mõju võib sel olla edasisele menetlusele. Seega ei ole võimalik anda sellele küsimusele üldistavat vastust, vaid arvestada tuleb konkreetset kaasust.

Millises riigis ja millise õiguse alusel elatis määrata?

Enamasti on ülalpidamisasjade puhul pädevad vaidlust arutama nende riikide kohtud, millel on vaidlusega seos, näiteks on seal kostja või õigustatud isiku alaline elukoht. Tähtis on aga teada, et teatud tingimustel saavad pooled ise kokku leppida, millise riigi kohus on pädev asja lahendama. Selline kokkulepe aitab tagada, et vaidluse korral on pooltele selge, millises kohtus nende asi lahendatakse ja millise riigi kohtusse on neil õigus pöörduda. Arvestades, et kohtu valikust sõltub palju, mh keel ja võimalikud kulud, tasub sellise kokkuleppe sõlmimist kaaluda.

Järgnevalt tuleb hinnata, millise riigi õigust tuleks vaidluse lahendamisel kohaldada. Juhtumi täpsemaid asjaolusid teadmata ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, millist õigust kohaldatakse. Kuigi enamikul juhtudel saab kohus lapse elatise asjas kohaldada oma riigi õigust, ei saa välistada, et kohus, kes on küll pädev asja lahendama, peab rakendama muu riigi õigust. Seega võib juhtuda, et kuigi Eesti kohus on pädev asja lahendama, tuleb kaasus lahendada mõne muu riigi õiguse alusel. Sellises olukorras peab nõude esitaja võimaldama kohtule ka infot kohalduva õiguse seaduste ja sätete kohta, mis võib samuti kujuneda küllatki keeruliseks ja kulukaks.

Kuna erinevate riikide õigus võib elatise suurust märkimisväärselt mõjutada, on tegemist asjaoluga, mida pooled võiksid juba enne võimaliku vaidluse tekkimist omavahel arutada. Ka kohalduva õiguse osas võivad pooled teoreetiliselt kokku leppida, kuid kokkuleppe kehtivuse tagamiseks tuleb hinnata, kas see on asjasse puutuvate riikide õiguse ja rahvusvaheliste konventsioonide alusel lubatav.

Kuivõrd käesoleva artikli eesmärk ei ole esitada võrdlevat infot eri riikide õiguse kohta, siis järgnevalt keskendub artikkel Eesti õigusele, selgitades, milliseid asjaolusid saab elatise määramisel arvesse võtta, kui vaidlust lahendatakse Eesti õiguse alusel.

Elatise määramise põhimõtted

Eesti õigus eristab seda, kas elatist nõuab täisealine või alaealine laps. Alaealise lapse elatise määramisel lähtutakse perekonnaseaduse §-st 101, samas kui täisealise lapse puhul rakendatakse perekonnaseaduse §-i 99. Alaealiste puhul on seadusandja kehtestanud valemi, mille alusel arvutatakse nn minimaalne elatis, mida vajaduspõhiselt tõendama ei pea. Selle valemi puhul on tähtis vanema sissetulek – mida suurem on vanema sissetulek, seda suurem peaks olema ka lapsele makstav elatis.

Rahvusvahelist aspekti silmas pidades on oluline välja tuua, et välisriigis sissetulekut teeniva vanema töötasu suurust on tõenäoliselt märksa keerulisem tõendada. Täisealise lapse puhul ei ole sellist minimaalset summat määratud, mistõttu elatise suurus sõltub ülalpeetava konkreetsetest vajadustest ja tavapärasest elulaadist. Ka alaealisele lapsele on võimalik nõuda minimaalsest määrast suuremas määras elatist, kui see on lapse huvides ja lapse elustandardi säilitamiseks vajalik. Sageli on kerkinud aga küsimus, kuidas vaidluse korral lapse vajadusi määrata.

Riigikohtu 30. aprilli 2024 lahendis (tsiviilasi nr 2-21-6015) käsitleti täisealise lapse elatise määramist olukorras, kus laps kavatses asuda õppima välismaal eriala, mida on võimalik õppida ka Eestis. Kuigi lahend keskendus täisealise lapse elatisele, leiab artikli autor, et see annab selgemaid juhiseid ka olukordades, kus tuleb hinnata alaealise lapse elustandardit ja miinimumi ületava elatise suurust.

Kohus leidis viidatud lahendis, et tuleb kaaluda:

1) lapse võimeid ja kalduvusi;

2) nende võimete ja kalduvuste vastavust õppele (sh kuludele);

3) vanema suutlikkust sellises ulatuses ülalpidamist tagada.

Sellistes lahendites on määrava tähtsusega tõendid, mis kajastavad nii lapse vajadusi kui ka tema võimekust. See tähendab, et kui lapsel on teatud valdkonnas suurenenud vajadus või eriline võimekus, võivad ka kõrgemad kulud olla põhjendatud. Viidatud lahendis analüüsis kohus olukorda, kus sama eriala õppimine oleks Eestis olnud märkimisväärselt soodsam. Siiski jõudis kohus järeldusele, et kuna välisriigi õppeasutuse taseme hinnang oli kõrgem ja lapsel oli võimekust selles valdkonnas edu saavutada ning vanemal oli majanduslik võimekus kulusid kanda, oli suurem kulu õigustatud.

Kohus määras ligi 3000-eurose igakuise elatise

Kohus rõhutas, et ülalpidamiskohustust ei saa jätta täitmata suuremate ülalpidamiskulude ulatuses ainult põhjusel, et samaväärset eriala on võimalik õppida Eestis tasuta või odavamalt. Oluline on siiski ka kohustatud vanema maksevõime tõendamine. Maksevõime hindamisel arvestab kohus lisaks ametlikule sissetulekule ka vara tervikuna, sealhulgas vara, mida kohustatud isik võib püüda varjata. Samas tuleb tunnistada, et vara ja sissetuleku varjamise tõendamine on sageli keeruline ülesanne.

Tuleb märkida, et selles vaidluses taotles täisealine laps vanemalt igakuist elatist ligikaudu 3000 eurot, mille kohus ka välja mõistis. Sellest lahendist võib järeldada, et elatise suurust ja sellega tagatavat elatusstandardit määravad peamiselt vanema suutlikkus kulusid kanda ning lapse põhjendatud vajadus selliste kulutuste järele.

Kokkuvõttes on piiriüleste vaidluste puhul oluline teada, et mitte iga riigi kohus ei pruugi olla pädev asja lahendama ning ka elatise suurus ja selle arvutamise põhimõtted sõltuvad selle riigi õigusest, mis kohaldamisele kuulub. Elatise suuruse arvutamise põhimõtted võivad riigiti märkimisväärselt erineda ning arusaadavalt võivad need erineda ka Eesti õigusest ja kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetest. Sellest tulenevalt tasub olukordades, kus laps või tema vanemad on seotud erinevate riikidega, rääkida elatisega seotud küsimused juba varakult selgeks. Vaidlustes, kus määravaks saavad konkreetse juhtumi asjaolud, peab nõude esitaja oma nõuet oskuslikult põhjendama ja tõendama.

Merili Laansoo
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP