Arvestamise olukorrad

Töölepinguseadus (TLS) näeb ette mitmed olukorrad, kus tööandja on kohustatud töötajale maksma keskmist töötasu. Ülevaatlikult on need järgmised:

• põhi- ja õppepuhkuse andmine ning puhkusehüvitise maksmine;
• haigushüvitise maksmine töövõimetuslehe 4.-8. päeva eest;
• töötaja poolt teiste töötajate esindamine;
• töötaja osalemine koolitusel. Oluline on rõhutada, et tööandja peab tagama töötajale vaid sellise koolituse, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud töötaja tööalaste teadmiste ja oskuste arendamisele. Tööandjal ei ole kohustust töötajat koolitada ja säilitada keskmine töötasu nende koolituste puhul, mis pole tööandja huvides. Seda, milline koolitus vastab ettevõtte huvidele, hindab eelkõige tööandja ise;
• tööandjapoolne töö mitteandmine, töö tegemiseks vajalike toimingute mittetegemine või muul viisil töö vastuvõtmisega viivitamine. Kui esineb olukord, kus töötamine on takistatud tööandjast tulenevalt (sh juhul, kui töötaja keeldub töö tegemisest, sest tööandja pole täitnud oma kohustusi näiteks töökeskkonna osas, või juhul, kui tööandja saab töötajat vaid osaliselt rakendada), kuid töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ja töö tegemiseks valmis, tuleb talle keskmist töötasu maksta. Töötasu ei pea maksma juhul, kui töötaja on töökohalt omavoliliselt lahkunud. Samas olukorras, kus rakendatakse summeeritud tööaega ning ühel kuul tööaja arvestuse perioodil ei ole piisavas mahus võimalik tööd tagada (töötaja on ka teadlik, et tal pole vastavat kohustust), ei ole tööandjal kohustust maksta keskmist töötasu, kuid on TLS § 33 lõike 1 kohaselt kohustus tagada töötajale vähemalt töötasu alammäär kokkulepitud töötundide eest;
• põhjendatud takistuse olemasolu tööülesannete täitmisel ja seda nii töötaja isikust tuleneval põhjusel kui tema isikust mittetuleneval põhjusel. Tööandja on kohustatud andma töötajale mõistlikus ulatuses vaba aega ning maksma keskmist töötasu, kui töö tegemine on takistatud tulenevalt töötaja isikust, kuid ei ole sealjuures tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu, või töö tegemist ei saa töötajalt oodata muul tema isikust mittetuleneval põhjusel. Sellise olukorra esinemist tuleb igal üksikjuhul eraldi sisustada. Selle sätte kohaldamise alla kuuluvad olukorrad, kus töötajal tekib kohest tähelepanu vajav terviseprobleem või ei ole võimalik vajalikku arstivisiiti või terviseuuringut tööväliselt teha, töötajal on vajadus külastada mõnd ametiasutust või tekib kiiret sekkumist vajav olukord seoses töötaja lähedaste või omandiga, näiteks veeavarii töötaja kodus;
• töölepingu ülesütlemine etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja saab töölepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ning peab üldjuhul järgima TLS §-s 97 nimetatud tähtaegu. Kui tööandja etteteatamistähtaega ei järgi ning selleks puudub nimetatud seaduse paragrahvi lõikes 3 sätestatud alus, on tööandja kohustatud hüvitama etteteatamistähtaja rahas;
• koondamishüvitise maksmine. Etteruttavalt tasub siin märkida, et periood, millal töötajale maksti TLS § 37 alusel vähendatud töötasu, jäetakse koondamishüvitise ja ka vähem etteteatamise hüvitise arvestamisel välja, samuti vähendatakse vastavalt arvesse võetavate tööpäevade arvu;
• tööandjapoolne oluline lepingurikkumine;
• töösuhte õigusvastane ülesütlemine.

Keskmise töötasu arvestamisel peab tööandja lähtuma Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 nr 91 määrusest „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus).

Arvestusperiood

Määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu välja arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu teenitud töötasust, mis on sissenõutavaks muutunud. Seega tuleb esmalt selgeks teha, millal tekkis vajadus maksta keskmist töötasu.

Üldjuhul on vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb kas palgapäev või töölepingu lõppemise päev, kuid märkimist väärib, et puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev (olenemata, kas puhkusetasu makstakse välja enne puhkust või palgapäeval) ja haigushüvitise arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb esimene haiguslehe päev.

Näide 1: Töötaja puhkab 02.05.-15.05.02024 ning on palunud puhkusetasu välja maksta pärast puhkust juunikuu palgapäeval. Seega on vajaduse tekke kuuks aprill 2024 ning keskmine töötasu arvestatakse välja sellele eelneva 6 kuu, st oktoober 2023 – märts 2024, tehtud töötasu maksete põhjal.

NB! Kui tegemist on olukorraga, kus töötaja on saanud arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud 6 kalendrikuul ühesugust töötasu, siis puhkusetasu maksmiseks keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu.

Näide 2: Tööandja on töölepingu üles öelnud alates 01.03.2024, töötaja viimane tööpäev oli 29.02.2024. Seega vajadus maksta välja lõpparve ja võimalikud hüvitised (koondamishüvitis, hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest vms) on töösuhte lõppemisel ehk 29.02.2024. Vajaduse tekke kuu on seega veebruar 2024 ning arvestusperiood august 2023 – jaanuar 2024.

Keskmise töötasu juures arvestatavad väljamaksed

Järgnevalt on oluline välja tuua, milliseid töötajale makstud summasid keskmise töötasu juures arvestada, mida käsitletakse töötasuna.

Töötasuks on igasugune tasu, mida makstakse töötamise eest (lisatasu, tulemustasu jne) ning kuna puhkusetasu ja mõningad hüvitised (haigushüvitis, kuluhüvitised, päevaraha, valveaja tasu jne) ei ole tasud töötamise eest, siis neid keskmise töötasu hulka ei arvestata.

Samuti on oluline silmas pidada, et arvesse võetakse vaid need töötasud, mis on välja teenitud ja sissenõutavaks muutunud. Töötasu muutub sissenõutavaks kokkulepitud päeval või töölepingu lõppemisel. Seega üldjuhul ei tekita keskmise töötasu arvestamine raskusi, kui töötasu ei ole muutuv või kui lisatasud arvestatakse kuupõhiselt.

Sissenõutavaks muutunud lisatasu aga ei pruugi alati olla teenitud sel perioodil, mida keskmise töötasu juures arvesse võetakse. Olukorras, kus töötajale makstakse kord aastas tulemustasu, ei pruugi see olla ei sissenõutavaks muutunud (olukorras, kus töösuhe ei lõpe) ega olla ka teenitud arvestuse aluseks olevate kuude eest. Kui töötajale on makstud lisatasu terve aasta töötulemuste eest, tuleb see proportsionaalselt aasta kuude peale ära jagada.

Keskmise töötasu arvestamise juures on vajalik teada ka seda, et määruse § 2 lg 1 kohaselt ei ole tööandjal kohustust varem makstud keskmist töötasu ümber arvutada, kui arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kuul töötasuna teenitud summa muutub töötajale sissenõutavaks pärast keskmise töötasu või muutumatu suurusega töötasu alusel arvestatud tasu maksmise kuupäeva. See tähendab, et olukorras, kus töötajale arvestati näiteks koolitusel osalemise tõttu välja keskmine töötasu ning mõne kuu pärast makstakse talle ka aasta tulemustasu (mis ei olnud eelneva keskmise töötasu arvestamisel sissenõutavaks muutunud), ei pea tööandja seetõttu töötajale varasemalt makstud tasu ümber arvutama.

Näide 3: Töötaja käis jaanuaris 2024 kahepäevasel tööalasel koolitusel, kuhu tööandja oli ta suunanud ning veebruari 5. kuupäeval jaanuari töötasu makstes peab tööandja koolitusel osalemise päevade eest tasuma keskmist töötasu. Kuivõrd kohustus koolitusel osalemise eest tasuda tekib veebruaris, on arvestusperiood august 2023 – jaanuar 2024.

2023. aasta detsembris oli töötajale makstud lisaks põhipalgale aastapreemiat 2400 eurot. Kuivõrd kogu preemia pole teenitud arvestusperioodi jooksul, tuleb preemia jagada 12-ga (nii mitme kuu eest maksti preemiat) ning võtta keskmise töötasu puhul arvesse 1000 eurot (augusti, septembri, oktoobri, novembri, detsembri 2023 osas). Loomulikult lisandub põhipalga puhul keskmine töötasu arvestus.

Erijuhud

Keskmise töötasu arvestamisel on määruses reguleeritud ka erijuhud:

• puhkusetasu maksmine olukorras, kus töötasu ei ole muutuv (määruse § 1 lg 1¹). Sellisel juhul keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu;
• keskmise töötasu arvestamise vajadus tekib enne esimest palgapäeva (määruse § 2 lg 3). Keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu;
• keskmise töötasu arvestamise vajadus tekib enne, kui töötaja on tööandja juures töötanud 6 kuud (nagu sätestab määruse § 2 lg 3). Sellisel juhul võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud;
• töötajale ei ole 6 kuu jooksul töötasu makstud (määruse § 2 lg 4). Sellisel juhul arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtivast töötasust ning arvestuse aluseks võetakse selle kuu kalendripäevade arv;
• töötajale ei ole rohkem kui 12 kuu jooksul töötasu makstud (määruse § 2 lg 5). Töötasu korrigeeritakse sel juhul keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtiva töötasu indeksiga. Indeksi väärtuse leidmiseks jagatakse keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu töötasu alammäär töölt keeldumise kuu töötasu alammääraga. Määruse § 2 lg 6 näeb ette ka olukorrad, kus indekseerimist kasutada ei saa (kollektiivlepingus ette nähtud töötasu puhul ning juhul, kui kehtiv töötasu on suurem kui Statistikaameti avaldatud viimase kvartali riigi keskmine brutokuupalk). Sellises olukorras jagatakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks töötasu keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu kalendripäevade arvuga.

Arvestusühik

Tööandja võib jätta keskmise töötasu välja arvestamata ning maksta kokkulepitud tasu vaid juhul, kui see on töötajale soodsam. Samas oleks pooltel mõistlik see selgelt kokku leppida, et vältida hilisemaid vaidlusi seoses alusetult tehtud maksetega.

Samuti on tööandjal oluline teada, kas keskmine töötasu tuleb arvestada kalendripäevades või tööpäevades. Kalendripäevades arvestatakse keskmist töötasu puhkusehüvitise (nii põhi- kui õppepuhkuse olukorras) ja haigushüvitise maksmisel. Tööpäevatasuna arvestatakse keskmist töötasu ülejäänud olukordades: töötajate esindamisel, koolitusel osalemisel, töö mitteandmisel, tööülesannete täitmise takistuse ning töösuhte lõpetamisega seotud hüvitiste korral.

Veel võib tööandjal tekkida vajadus arvestada välja keskmine tunni-, nädala või kuutasu. Sellisel juhul sätestab määruse § 3:

• keskmise tunnitasu arvutamiseks jagatakse keskmine tööpäevatasu kokkulepitud tööaja kohase töötundide arvuga päevas (lg 4);
• keskmise nädalatasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu kalendaarse tööpäevade arvuga nädalas (lg 5);
• keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (lg 6).

Sõltuvalt konkreetsest olukorrast tuleb silmas pidada, milliseid päevi perioodi arvestuse hulka ei arvata. Määruse § 4 lg 2 kohaselt ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Määruse § 4 lg 3 kohaselt vähendatakse kalendripäevade arvu nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Sama tööpäevade arvestamise põhimõtte kehtestab ka määruse § 3 lg 1.

Seega tuleb üldjuhul keskmise töötasu puhul esmalt hinnata, millised töötajale väljamakstud tasud on käsitletavad töötasudena ning seejärel hinnata, kas need tasud on muutunud sissenõutavaks ning on välja teenitud arvestusperioodi jooksul.

Töötasud, mis on teenitud ja sissenõutavaks muutunud arvestusperioodi jooksul, tuleb omavahel liita. Seejärel tuleb selgitada, kas keskmist tasu tuleb arvestada tööpäeva- või kalendripäevapõhiselt ning arvutada välja arvestusperioodi jäävate päevade arv (sealjuures jätta arvestamata need päevad, mida arvesse ei võeta). Viimaseks tuleb teha vastavad matemaatilised arvutused.

Merili Laansoo
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP – aprill 2024 / nr 2