Õige kohtu leidmine ei alga aga mõne kindla paragrahvi otsimisest, vaid esmalt tuleb küsida, milline õigusakt üldse konkreetses olukorras kohaldub. Kohtualluvust reguleerivaid norme võib leida nii Eesti siseriiklikust õigusest, Euroopa Liidu määrustest kui ka rahvusvahelistest lepingutest.

Juhtumipõhine lähenemine kohtualluvuse määramisel

See, millist õigusakti tuleb konkreetsel juhul rakendada, sõltub eelkõige õigusaktide hierarhiast ning nende ajalisest, territoriaalsest ja sisulisest kohaldamisalast. Õigusaktidest võib leida üsna erisuguseid sätteid kohtualluvuse kohta. Seega ei saa anda ammendavat ja kõigile olukordadele sobivat vastust küsimusele, milline kohus lapsega seotud vaidlust lahendab. Nimetatud küsimus eeldab alati analüüsi ja juhtumipõhist lähenemist. Alljärgnevalt annan siiski teemast üldise ülevaate.

Lapsega seotud vaidluste puhul on Euroopa Liidu õigusaktidest keskse tähtsusega Brüsseli II bis uuesti sõnastatud määrus (EL 2019/1111), mis reguleerib alates 01.08.2022 Eesti kohtutes kohtualluvuse kontrollimist nii abieluasjades kui ka vanemliku vastutuse küsimustes. Juhul kui kohaldamisele ei kuulu mõni muu prioriteetne välisleping või Euroopa Liidu määrus, tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda just sellest määrusest.

Selleks, et nimetatud määrust saaks Eestis kohaldada, peab lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) asuma Euroopa Liidu liikmesriigis. Vanemliku vastutuse asjadena, mille suhtes määrust kohaldatakse, käsitletakse muu hulgas hooldusõiguse ja suhtlusõiguse vaidlusi, samuti eestkoste, hoolduse ja muude samalaadsete institutsioonide küsimusi. Kõigis lapsega seotud vaidlustes määrust siiski ei kohaldata – näiteks ülalpidamiskohustuse ehk elatise vaidluste puhul tuleb tugineda teistele õigusaktidele.

Kohtualluvuse reeglistik vanemliku vastutuse asjades

Vanemliku vastutuse asjad alluvad eelnimetatud määruse üldreegli järgi selle Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule, kus asub lapse harilik viibimiskoht. Sellest tulenevalt, kui lapse harilik viibimiskoht on Eestis, allub näiteks ka hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule.

Üldreeglist on siiski mitmeid erandeid. Näiteks võib kohtualluvus kuuluda hoopis selle riigi kohtule, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne tema õiguspärast kolimist teise liikmesriiki. See tuleb kõne alla juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

• lapse kolimisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud;
• menetlus puudutab varasema suhtlusõiguse lahendi muutmist;
• vanema, kellele on lahendiga antud suhtlusõigus, harilikuks viibimiskohaks on riik, kus lahend esialgselt tehti;
• see vanem ei ole nõustunud uue hariliku viibimiskoha riigi kohtualluvusega.

Näiteks juhul, kui isa on lubanud lapse viia Soome ning Eestis on tehtud kohtulahend, mis võimaldab isal lapsega kohtuda, võib isa kolme kuu jooksul pärast lapse kolimist taotleda Eestis senise kohtulahendi muutmist.

Lisaks on ette nähtud erand lapse õigusvastase äraviimise ehk nn lapseröövi korral, mille puhul jääb (teatud tingimustel) lapseröövieelse liikmesriigi kohtule õigus ise kohtuasja lahendada.

Vanemliku vastutuse asjades on määruse kohaselt võimalik sõlmida ka kohtualluvuse kokkulepe, eeldusel et see vastab kehtestatud tingimustele. Kokkuleppe kehtivuseks tuleb muu hulgas arvestada, et lapsel peab olema oluline side selle liikmesriigiga, kelle kasuks kohtualluvus kokku lepitakse.

Kohtualluvuse kokkuleppele on ette nähtud ka vorminõuded: see peab olema sõlmitud kirjalikult (või elektrooniliselt, kui seda on võimalik alaliselt säilitada), olema dateeritud ja menetlusosaliste poolt allkirjastatud või olema kohtu asukoha menetlusreeglite kohaselt kohtutoimikusse lisatud (st kohtus sõlmitud).

Määrus näeb teatud tingimustel ette võimaluse anda asi üle teise liikmesriigi kohtule või kohtul taotleda, et kohtuasja lahendamine antaks üle taotluse teinud kohtule. Ka juhul, kui konkreetsele kohtule asi ei allu, võib tal siiski olla õigus rakendada kaitsemeetmeid ehk kohaldada esialgset õiguskaitset. Erandjuhtudel võib liikmesriigi kohus lahendada vanemliku vastutusega seotud kõrvalise vaidluse, isegi kui tal muidu kohtualluvust määruse järgi ei oleks.

Kohtualluvuse reeglistik teiste õigusaktide järgi

Eelnimetatud määruse asemel saab vanemliku vastutuse asjades kohtualluvuse kindlaksmääramine toimuda ka teiste õigusaktide alusel. Näiteks kui üks menetlusosalistest on Ukraina kodanik, tuleb tähelepanu pöörata Eesti ja Ukraina vahelisele õigusabilepingule, mis reguleerib kohtualluvust muu hulgas vanemate ja laste vaheliste õigussuhete puhul.

Haagi 1996. aasta konventsioon, mis reguleerib samuti teatud vanemliku vastutuse küsimusi, tuleb kohtualluvuse määramisel arvesse siis, kui lapse harilik viibimiskoht ei ole Euroopa Liidu liikmesriigis. Konventsiooni artikli 5 lõige 1 annab kohtualluvuse selle osalisriigi kohtule, kus on lapse harilik viibimiskoht. Seega, kui lapse harilik viibimiskoht on näiteks Kuubal, allub konventsiooni üldreegli järgi asi Kuuba kohtule. Samas sätestab konventsioon ka mitmeid erandeid, mis on kirjas artiklites 6–12.

Kohtualluvuse küsimusele tuleb eraldi tähelepanu pöörata juhul, kui laps on viidud välisriiki õigusvastaselt, see tähendab, et tegemist on õiguslikus mõttes lapserööviga. Sellistes olukordades reguleerib kohtualluvust muu hulgas Haagi 1980. aasta rahvusvahelise lapseröövi konventsioon. Selle konventsiooni kohaselt võib Eesti kohus menetleda lapseröövi juhtumit, kui last soovitakse Eestist tagastada mõnda konventsiooni osalisriiki.

Elatisnõuete menetlemine

Ülalpidamisasjades (sh alaealise lapse elatise nõuetes) peavad Eesti kohtud kohtualluvuse kindlaksmääramisel lähtuma ülalpidamiskohustuste määrusest, kui menetlus on algatatud 18. juunil 2011 või hiljem. Määrusest tuleb juhinduda siis, kui puudub alus kohaldada mõnda prioriteetset välislepingut või teist Euroopa Liidu määrust.

Määrus võimaldab elatise asja lahendada nii selle liikmesriigi kohtul, kus on kostja alaline elukoht, kui ka selle liikmesriigi kohtul, kus on õigustatud isiku alaline elukoht. See tähendab, et kui lapse alaline elukoht on Eestis ja elatise maksmiseks kohustatud vanema elukoht Soomes, peab määruse üldreegli järgi saama pöörduda nii Eesti kui ka Soome kohtusse. Määruses on siiski hulgaliselt ka erisätteid.

Ülalpidamiskohustuste määrus ei mõjuta Eesti-Ukraina õigusabilepingu kohaldamist. Samuti on prioriteetsed Lugano II konventsiooni ja Haagi 2007. aasta elatise konventsiooni sätted. Lugano II konventsiooni kohaldamine tuleb kõne alla, kui menetlusel on puutumus Islandi, Šveitsi või Norraga.

Ühendkuningriigi puhul tuleb arvestada, et pärast Euroopa Liidust lahkumist on ta küll püüdnud Lugano II konventsiooniga ühineda, kuid Euroopa Liidu vastuseisu tõttu see ei ole realiseerunud. Küll aga on Suurbritannia ratifitseerinud Haagi 2007. aasta elatise konventsiooni.

Kohtualluvus ei tähenda veel kohaldatavat õigust

Eeltoodust selgub, et küsimus, milline kohus lahendab lapsega seotud vaidlust, on keerukas ja vajab juhtumipõhist hindamist. Kuigi Euroopa Liidus kehtiv vanemliku vastutuse asjus kohtualluvust reguleeriv määrus sätestab üldreegli, mille kohaselt allub asi selle riigi kohtule, kus on lapse harilik viibimiskoht, ei pruugi see reegel igas olukorras kohalduda. On juhtumeid, kus üldreegli asemel rakendub mõni erand või tuleb kohtualluvus määrata muu kohaldatava õigusakti alusel, näiteks mõne ülimusliku rahvusvahelise lepingu või teise Euroopa Liidu määruse järgi.

Euroopa Liidu väliste riikidega seotud juhtumitesse tuleb suhtuda erilise tähelepanuga – näiteks juhul, kui menetlusosaline on Ukraina kodanik või esineb puutumus Islandi, Šveitsi, Norra või Suurbritanniaga.

Oluline on meeles pidada, et isegi kui kohtualluvus on kindlaks tehtud, ei tähenda see automaatselt, et asja lahendatakse selle kohtu asukohariigi õiguse alusel. Kohaldatav õigus tuleb eraldi määrata, tuginedes vastavatele rahvusvahelise eraõiguse normidele ja õigusaktidele, mis võivad viia mõne teise riigi õiguse kohaldamiseni.

Kasutatud materjalid:

• Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades. – RT II 1995, 13/14, 63.
• Nõukogu määrus (EL) 2019/1111, 25. juuni 2019, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud). – ELT L 178, 02.07.2019, lk 1–115,
• Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon – ELT L 147, 10.06.2009, lk 5–43 (Lugano II).
• Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioon. – RT II 2002, 20, 87 (Haagi 1996. a vanemliku vastutuse konventsioon).
• Ensuring Efficient Cooperation with the UK in civil law matters. Situation after Brexit and Options for Future Cooperation. – European Union: Brussels 2023.
• Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017, § 70 komm.; 2. osa sissejuhatus lk 401-405.
• Teelahk, M. Näksi. Vanemliku vastutuse asjade kohtualluvus. Haagi 1996. aasta konventsioon. – Juridica 3/2024.
• Torga. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus (EL 2019/1111): uued ühtlustatud reeglid rahvusvaheliste abielu- ja vanemliku vastutuse vaidluste lahendamiseks. – Juridica 2019/7.
• M. Torga. Rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimine Eesti kohtutes – Juridica 2013/3.

Kristiina Taul
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Artikkel on avaldatud finants- ja õigusajakirjas RUP