Merili Laansoo artikkel: “Töökius kui psühhosotsiaalne ohutegur”

Viimastel aastatel paistab üha enam silma inimestevaheliste suhete pingestumine. Palju räägitakse sellest, kuidas eriarvamusi ei tolereerita ning üksteise mõistmise asemel on asutud ärapanema. Sellised tendentsid ei ole võõrad ka töökeskkonnas. M. Tabur on juba 2015. a kaitstud doktoritöös välja toonud, et töökiusamise risk Eesti organisatsioonides on kõrge ning paljud töötajad kannatavad negatiivset käitumist igapäevases töös. 2024. a Tallinna Ülikoolis K. Annsoo poolt kaitstud magistritööst selgub, et Tööinspektsioonile laekuvad teated töökiusust ja töövägivallast on igapäevased.

Hoolimata probleemi ulatusest on nii üldine teadlikkus kui ka kitsamalt tööandjate teadlikkus probleemi õiguslikust regulatsioonist ja oma kohustustest siiski vähene, mis võib osalt olla tingitud ka sellest, et Eesti õiguses puudub töökiusu definitsioon ning töökiusu osas puudub eriregulatsioon. Käesoleva artikli eesmärgiks on teadlikkust tõsta ning tuua kohtupraktika valguses välja, mida töökius tähendab, kui kaua see peab kestma, millised kohustused on sellega seoses tööandjal ning millised on tagajärjed nende täitmata jätmisel.

Töökiusu mõiste ja tunnused

Kuigi seaduses puudub töökiusu legaaldefinitsioon, siis töökiusu avamiseks on asutud kasutama Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-17-164 märgitut – töökius on vaenulik ja ebaeetiline käitumine, mis on süstemaatiline ja pikaajaline ning on suunatud ühele või mitmele inimesele, kes selle tõttu on abitus ja kaitsetus positsioonis. Kiusamine tähendab eelkõige korduvat ebameeldival või alandaval viisil kohtlemist nii, et töötajal endal on raske end selle vastu kaitsta.

Kohtupraktikast tulenevalt saab töökiusuks pidada seega tegevust, millel on järgmised tunnused:
-korduv iseloom – üksikjuhtum ei moodusta üldjuhul töökiusu ja tegemist peab olema süstemaatilise käitumisega;
-pikaajaline kestvus – käitumine peab olema jätkuv, teoreetilises kirjanduses on kiusamise ajalist perioodi määratletud 6 kuni 12 kuu vahel, kuid Eesti kohtupraktikas pole see üheselt kinnitust leidnud. Nt on kohtud leidnud, et olukorras, kus tööandja on töötajat 2 kuu jooksul vähemalt 4 korral ebaväärikalt kohelnud, on töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-22-3119);
-positsioonide ebavõrdsus – ohver on olukorras, kus ta ei suuda end kaitsta. Samas on oluline teada, et töökius saab aset leida nii horisontaalses kui vertikaalses suhtes ja viimase puhul mõlemas suunas. See tähendab, et kiusajaks ei pea olema ohvrist kõrgemal astmel töötav isik või ülemus, vaid kiusamine võib toimuda ka sama tasandi kolleegide vahel ning ka nii, et alluv kiusab oma ülemust;
-tahtlus – kiusaja käitumine on tahtlik, st kiusaja tahab ohvrit kahjustada. Tegemist ei ole üldjuhul kogemata tekkinud olukorraga või läbimõtlematu tegevusega.

Üldjuhul peaksid töökiusu jaatamiseks esinema kõik eeltoodud tunnused.

Töökius peab omama seost töökeskkonnaga, kuid võib aset leida ka väljaspool tööaega ja töökohta. Näiteks on töövaidluskomisjon (vt töövaidlusasi nr 4-1/2082/24) leidnud, et töölepinguseaduse kohaselt ei saa tööandaja lubada töötajal kolleege ebaväärikalt kohelda ning seda ka siis kui ebaväärikas kohtlemine toimub sotsiaalmeedias ja töövälisel ajal. Töövaidluskomisjon leidis, et agressiivsete postituste mõju kandub edasi tööellu, mistõttu ei saa töötaja agressiivsuse all kannatavad kolleegid end tööl mugavalt ja turvaliselt tunda. Töövaidluskomisjon rõhutas, et tööandja kohustuseks on töökeskkonnas psühhosotsiaalseid ohutegureid maandada ning sellest tulenevalt on tööandjal ka õigus sekkuda töösuhte pinnalt töötaja väljendusvabadusse.

Töökiusuks peetakse järgmisi olukordi: igasugune vägivald, sh karjumine, sõimamine, ähvardamine, ohvri ignoreerimine ja eiramine, isoleerimine teiste töötajate või ülemuse poolt, tööks vajaliku info varjamine või ebakorrektse info andmine ja vastutöötamine, sisutute või võimatute tööülesannete andmine, ebapiisavate tähtaegade määramine ja ülekoormamine, kuid samas ka alla kompetentsi ülesannete andmine ja juhi ebasoosingu demonstreerimine, laimu või kuulujuttude levitamine, avalik halvustamine, alandamine ja solvamine, naeruvääristamine, sarkastiliste märkuste tegemine, liigne kontroll ja lubamatu, kohatu järelevalve, pidev põhjendamatu kriitika, ülemäärased ja alandavad abinõud rikkumiste puhul.

Töökiusuks ei saa pidada igasugust kriitikat ja kõiki tegevusi, mida töötaja tunnetab ebameeldivatena. Oluline on eristada töökiusu tööandja tavapärastest õigusest juhtida ja korraldada asutuse tööd ja täita omal lasuvaid kohustusi. Töötajal on kohustus taluda tööandja teatud käitumist, mis ei pruugi töötajale alati meelepärane olla. Näiteks ei pruugi töötaja alati saada puhkust just talle sobival ajal või nõuda ainult tema pärast tööajakorralduse muutmist. Ka tööandja kriitika ja kontroll ei ole automaatselt töökiusamine. Tööandjal on õigus ja kohustus anda töötajale tagasisidet, sh negatiivset. Siiski on oluline rõhutada, et tegemist peab olema objektiivse tagasisidega töötaja tööülesannetele täitmisele, tulemuste saavutamisele vms tegevusele, mis seondub tööga.

Tööandja kohustused töökiusu ennetamisel ja lahendamisel

Nagu juba sissejuhatuses viidatud, siis töökiusu osas puudub eriregulatsioon ning tööandja kohustused töökiusuga seonduvalt tulenevad erinevatest seadusetest ja nende koosmõjust. Eelkõige on asjakohased töölepingu seadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus, võrdse kohtlemise seadus, soolise võrdõiguslikkuse seadus ning nendes sisalduvaid üldisi kohustusi tuleb täita ka töökiusu kontekstis.

Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg-s 2 on loetletud tööandja kohustused. Arvestades eeltoodud näiteid, milles töökius seisneda võib, on eelkõige asjakohased p-d 1, 4, 6, 7, 11. Kokkuvõtvalt peab tööandja tagama, et töötajal on olemas töö tegemiseks vajalik informatsioon ja vajadusel töötajat koolitama, töötaja saab ettenähtud puhkust ega ole ülekoormatud, tagama töötingimused, mis vastavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele ning austama töötaja privaatsust, kontrollides töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi.

Kuivõrd töökius kvalifitseerub psühhosotsiaalseks ohuteguriks, siis tulenevad tööandja kohustused suuresti töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS). Nimelt sätestab TTOS § 91 lg 1, et psühholoogilised ohutegurid on õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi. TTOS § 3 lg 2 kohaselt ei või töökeskkonnas toimivad psühhosotsiaalsed tegurid ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist ning seega saab järeldada, et tööandja kohustuseks on mh tagada töötaja vaimse tervise kaitse töökeskkonnas, sh seab TTOS § 121 tööandjale kohustuse viia läbi ka ennetustegevusi.

Üheks keskseks tööandja kohustuseks TTOS mõttes on viia läbi riskianalüüs, millega kaardistatakse ohutegurid töökeskkonnas ning rakendatakse abinõusid nende maandamiseks. Psühhosotsiaalsete riskide hindamine on kohustuslik alates 2019. aastast, sh peab tööandja analüüsima töökorraldust ja tuvastama võimalikud stressitegurid ning tegema seda korduvalt. Tööandjal on oluline teada, et ohtude hindamata jätmine või ebapiisav hindamine on tööandjapoolne rikkumine. Seevastu hästi koostatud riskianalüüs ja selles ettenähtud abinõude kasutuselevõtt on tõendiks, et tööandja on oma kohustusi täitnud.

Otsus, milliseid abinõusid tööandja rakendab, peaks sündima tööandja ja töötajate ühiste arutelude tulemusel ning maandama need ohutegurid, mis on esile kerkinud. Töökiusu kontekstis omavad kindlasti tähtust töökorraldusreeglid. Tööandja peab tagama töötajale võimaluse pöördumiseks ning looma efektiivse süsteemi, millega konflikt ka tegelikkuses lahendatakse. Kindlasti ei ole piisav see kui tööandja küll vestleb kiusajaga, kuid töökeskkonnas midagi ei muutu. Tööandja võib abinõudena rakendada koolitusi, mis tõstavad teadlikkust vaimsest tervisest ja suurendavad suhtlusoskusi. Samuti võib tööandja pakkuda töötajatele erinevaid teenuseid, sh nt supervisiooni, töötervishoiuteenust vms.

Töötaja õiguskaitsevahendid

Esimese sammuna tasub alati proovida leida olukorrale eluline lahendus, milleks on kahtlemata vajalik teavitada töökiusust tööandjat. Kui tööandja reageerib tulemuslikult ning likvideerib töökeskkonnas tekkinud ohu, puudub töötajal vajadus õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Kui aga tööandja töötajat ignoreerib või rakendab abinõusid, mis pole piisavad, on töötajal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid. Siinkohal olgu koheselt märgitud ka see, et töötajal puudub kohustus tööandjat hoiatada, kuid olukorras, kus tööandja ei tea ega saagi teada, et töökeskkond pole ohutu, on raske tööandjale ka midagi ette heita.

Kuigi töötajal ei lasu töökiusu asjades esmast tõendamiskoormist ning piisab kui töötaja kirjeldab ja põhistab juhtunut, siis tasub pöördumised siiski teha kirjalikus vormis, mis oleks taasesitatav. Vaidluse tekkimisel peab tööandja tõendama, et ta on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning kui tööandja seda ei suuda või muul moel leiab kinnitust töökiusu juhtum, siis saab töötaja kasutada õiguskaitsevahendeid.

Töösuhte erakorraline ülesütlemine
Kui tööandja on rikkunud oma kohustusi, sh TTOS-st tuleevaid kohustusi tagada ohutu töökeskkond, on töötajal võimalus tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lg 2 p 1 ja 3 alusel.
Hüvitiste nõuded
Töötajal on TLS § 100 lg 4 alusel õigus nõuda tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Lisaks on töötajal võimalik nõuda nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kusjuures kohtupraktikas on töökiusuvaidlustes mittevaraliste kahjuhüvitistena mõistnud välja summasid vahemikus mõnisada kuni mitu tuhat eurot, sõltuvalt kiusamise raskusest ja kestusest.

Tagajärjed tööandja jaoks

Töökiusuga seonduv toob tööandjale kaasa erinevaid negatiivseid tagajärgi. Lisaks eeltoodud töötaja rahalistele nõuetele, mõjutab töökius tööandja tegevust ka muul moel. Erinevad uuringud on näidanud, et kollektiivides, kus esineb töökiusu on suur puudumiste hulk, vähenenud on produktiivsus ja töövõimekus, motivatsioon, tekib kaadri voolavus, tööandja atraktiivsus väheneb, tekivad kulud töövaidlustega. Sageli ei mõjuta see vaid ühte töötajat, vaid tekitab läbipõlemist ja stressi kollektiivis laiemalt. Töökius võib viia selleni, et töötajal tekivad püsivad terviseprobleemid.

Kokkuvõte

Töökius on tõsine tööalane probleem, mille lahendamine nõuab nii teadlikkust kui ka selget tegutsemist. Tööandjatel on oluline teadvustada, et kuigi seaduses puudub eriregulatsioon spetsiifiliselt töökiusu jaoks või töökiusu mõiste, siis ei ole tegu reguleerimata valdkonnaga. Töökius on psühhosotsiaalne ohutegur, millest tuleneva ohu maandamine sobivate abinõudega on tööandja ülesanne. Tööandja roll ei piirdu sealjuures üksnes juba tekkinud olukordade lahendamisega, vaid tööandjal on ka oluline roll töökiusu ennetamisel. Tööandja ei saa töökiusu olukorras jääda tegevusetuks, sh ei saa tööandja töökiusu lahendamist delegeerida töötajatele. Tööandja saab end võimalike nõuete vastu kaitsta viies põhjalikult ja korrektselt läbi töökeskkonna riskianalüüsi ning rakendades tõhusaid ja sobivaid abinõusid.

Töötajal, kes seisab silmitsi töökiusuga, soovitatakse dokumenteerida kõik intsidendid kirjalikult, teavitada tööandjat kirjalikult ning vajadusel pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.

 

Merili Laansoo
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Artikkel on avadatud ka Raamatupidamisuudistes: Töökius kui psühhosotsiaalne ohutegur