Seaduse kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamise kohustuse rikkumise korral. Kohustuse rikkumise sisustab säte, mis nõuab, et tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda osutataks tavaliselt oodatava hoolega. Riigikohus on täpsustanud, et arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemisel tuleb hinnata, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt kui vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui tegevuse kvaliteet jääb standardist madalamale, on tegemist raviveaga.

Selle standardi taustal tuleb eristada raviviga ja ravitüsistust. Tüsistus on ravi ebasoodne tagajärg, mis võib realiseeruda meditsiinilise riskina ka siis, kui tervishoiuteenust osutatakse standardikohaselt. Tüsistuse ja ravivea eristamise osas on teinud eelmisel aastal põhjaliku lahendi Tallinna Ringkonnakohus, mille kohaselt tüsistus on kõrvalekalle diagnostilisele või raviprotseduurile järgnevast oodatavast sündmuste kulust, mida ei ole alati võimalik täielikult ära hoida. Kohus eristas mõjutatavaid (välditavaid) ning mittemõjutatavaid (vältimatuid) tüsistusi.

Õiguslikult on määrav küsimus, kas tüsistuse tekkimise tõenäosust oli võimalik nõuetekohaste meetmetega vähendada. Kui vastumeetmed puudusid või polnud objektiivselt kättesaadavad, on tegemist vältimatu tüsistusega. Kui aga asjakohased meetmed olid olemas ja rakendatavad, kuid jäeti patsiendi puhul hoolsuskohustust rikkudes rakendamata, kvalifitseerub sündmus raviveaks. See võimaldab eristada olukorda, kus patsiendile realiseerus nõuetekohase ravi juurde kuuluv risk, olukorrast, kus ebasoodne tagajärg oli seotud tervishoiuteenuse osutaja hoolsuskohustuse rikkumisega.

Viidatud ringkonnakohtu lahendis oli faktiliseks vaidlusesemeks hamba juureravi käigus toimunud juurekanali minimaalne ületäitmine. Eksperdi hinnangul ei olnud see iseenesest raviviga, vaid tüsistus. Kohus nõustus, et otsene raviviga puudus, kuid rõhutas vajadust hinnata vastumeetmete rakendamist. Kuna asjaoludest ei nähtunud, kui täpselt juurekanali pikkust mõõdeti ja kas täpsema mõõtmisega oleks saanud ületäitmist vältida, ei saanud kohus üksnes tüsistuse esinemise põhjal raviviga tuvastada. Lisaks pidi kohus tuvastama, kas pärast patsiendi kaebuste ilmnemist rakendati meetmeid tüsistuse tagajärgede leevendamiseks.

Eelviivatud lahend sisustas olulise põhimõtte: tüsistuse esinemine ei välista raviviga, kuid ebasoodne tagajärg iseenesest ei tõenda ravivea olemasolu. Õiguslik hinnang sõltub hoolsuskohustuse täitmisest: kas realiseerunud riski oleks arstiteaduse üldist taset järgides olnud võimalik vältida või selle tõenäosust vähendada.

Ravivea ja tüsistuse eristamine on otsustav ka põhjusliku seose tõendamisel. Kui patsiendil tekib diagnoosi- või ravivea tõttu terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et terviserike tekkis vea tagajärjel. Seega peab õiguslik analüüs esmalt tuvastama tegevuse vastavuse ravistandardile (välditavuse kriteerium) ning alles vea tuvastamisel hindama põhjuslikku seost tekkinud kahjuga.

Eelnevast nähtuvalt ei taandu ravivea ja tüsistuse piir pelgalt tagajärje ebasoodsusele, vaid eelkõige hoolsuskohustuse ulatusele ja riski välditavusele. Nii ringkonnakohtu 2025. aasta lahend kui ka võlaõigusseadus kinnitavad, et vastutuse tekkimiseks ei piisa ainuüksi soovimatu meditsiinilise sündmuse realiseerumisest. Õigusliku vastutuse toob kaasa vaid see, kui tervishoiuteenuse osutaja jättis standardikohased ja mõistlikud meetmed selle riski vähendamiseks rakendamata.

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Helis Lisette Kähari
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist