Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaadid Aldo Vassar ja Keijo Lindeberg esindasid edukalt Carmen Pritson-Tammet vaidluses Vabariigi Valitsusega. 2023. a märtsis tehtud põhjalikus lahendis tuvastas Tallinna Halduskohus, et Vabariigi Valitsuse 23.08.2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkt 8 on õigusvastane osas, milles see kohustas kandma avalikes siseruumides viibimisel kaitsemaski või katma nina ja suu. Samuti jättis halduskohtus kõik menetluskulud (sh Carmen Pritson-Tamme õigusabikulud) Vabariigi Valitsuse kanda.

Kokkuvõtlikult asus halduskohtus seisukohale, et Põhiseaduse (PS) § 11 kohaselt peab põhiõiguste riive olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Riigikohus on leidnud, et põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema PS-ga kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Seega lasub pädeval võimuorganil kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed ning vastavad vastanduvate huvide ja õiguste hindamist puudutavad kaalutlused peavad sisalduma piirangute kehtestamist puudutavates korraldustes või seletuskirjades. Seega tuli Vabariigi Valitsusel kohustuse kehtestamisel vaieldamatult arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega: kaitsemaski kandmise kohustus pidi olema sobiv ja vajalik selle kehtestamise eesmärgi saavutamiseks ning olema kaalukam ka piiratud õiguste riivest.

Tegelikkuses seadsid kaitsemaskide efektiivsuse kahtluse alla nii Teadusnõukoda kui ka erinevad eksperdid. Samuti näitasid uuringud maskide kasutamise vähest efektiivsust (20-30%).  Seejuures avaldas Teadusnõukoda enne piirangute heakskiitmist 19.08.2021 valitsusele järgmise soovituse: “Teadusnõukoda pooldab näomaskide soovituslikku kasutamist rahvarohketes siseruumides, kus COVID-tõendi kasutamine ei ole võimalik.“

Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et Vabariigi Valitsuse sekkumine põhiõigustesse oli tarbetu. Jättes käsitlemata meetmega kaasnevad riived (pidades riiveid väheintensiivseks) ja tegemata kohustuse kehtestamisega seotud kasu-kahju analüüsi, ei saanud valitsus adekvaatselt hinnata piirangute mõõdukust, mistõttu oli valitsuse tegevus õigusvastane.

Tallinna Halduskohus põhjendas enda otsust järgmiste argumentidega:

42. Kaebaja hinnangul on maskikohustus kehtestatud volitusnorme ületades, kuivõrd puudus õiguslik alus sellise kohustuse kehtestamiseks. Esmalt juhib kohus tähelepanu, et Riigikohtu poolt asjas 5-22-4 avaldatud seisukohast tuleneb, et koroonatõendi nõuded (vaktsineerimise nõue ja testimise kohustus) on kehtestatud formaalses mõttes õiguspäraselt üksikaktiga ja üldkorraldusena HMS § 51 lg 2 tähenduses.1 Arvestades, et Riigikohus on asjas nr 5-22-4 järeldanud, et maskikohustusest veelgi intensiivsemate piirangute, st koroonatõendi nõude aluseks olevad volitusnormid olid põhiseaduspärased ning piirangute kehtestamine üldkorraldusega oli õiguspärane ja vastustaja oma volitusi ei ületanud, ei ole alust arvata, et kaitsemaski kohustuse kehtestamisel oleks Vabariigi Valitsuse volitusnorme ületanud. Vastustaja viitab korrektselt, et kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamise volitus tuleneb NETS § 28 lõike 2 punktist 5 ja lõikest 6, mis võimaldavad kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. NETS muutmise seletuskirjas on välja toodud järgnev: „Samuti täiendatakse lõike 2 punkti 3 selge viitega, et tagada õigusselgus. NETS § 28 lõiget 2
täiendatakse uue punktiga 5, mille kohaselt saab kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid.COVID-19-st tingitud kriisi ajal on olnud läbivalt vaidluseks see, kas ja milliseid isikukaitsevahendeid (nt maskid, visiirid jt) või –meetodeid võib inimesi kohustada kasutama. Eeltoodud põhjustel on Vabariigi Valitsus ja Terviseamet piirdunud pigem soovituste andmise ja selgitamisega. Alles 2020. aasta novembrist hakkas Vabariigi Valitsus 19.augusti 2020.a korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud 3-21-2163 55 (100) meetmed ja piirangud“ muutmisel lisama maski, visiiri vms kandmise kohustust NETS § 28 lõike 2 sissejuhatava lauseosa ja sama paragrahvi lõigete 5 ja 6 koosmõjus.
Nakkusohutuse ettevaatusabinõude (maski, visiiri kandmine, käte pesemine jne) peaks olema vastupidi üks esimesi meetmeid, millega ennetada nakkushaiguse levikut ning mis võimaldab hoida ära piirangud ettevõtlusele ja avalikes kohtades viibimisele. Eeltoodud põhjusel sätestatakse seaduses selge õiguslik alus, mis võimaldab kohustada nakkushaiguse leviku korral isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid.“ Seega ei saa järeldada, et vastustaja oleks kehtestanud isikutele kaitsemaski kandmise kohustuse volitusnorme ületades.

43. Küll aga saab kohus hinnata kehtestatud kohustuse materiaalset õiguspärasust ehk anda oma seisukoht küsimuses, kas vaidlustatud kohustus olid proportsionaalne. Kohus juhib tähelepanu, et ehkki Riigikohus tuvastas eelnimetatud kohtuasjas, et piirangute kehtestamise aluseks olevad volitusnormid on põhiseaduspärased, ei andnud kohus sisulist hinnangut kehtestatud piirangute proportsionaalsusele. Kohus ei saa lähtuda piirangute proportsionaalsuse hindamisel asjaolust, et volitusnormid on õiguspärased. Seetõttu ei ole kohtul alust võtta piirangute sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamisel arvesse kõnealuseid Riigikohtu seisukohti nagu taotleb vastustaja.

44. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Põhjendustes tuleb ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (§ 56 lõige 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan akti andmisel lähtus (§ 56 lõige 3). Seega peab vaidlustatud korraldus või sellega seotud dokument sisaldama selgitusi, miks selles kehtestatud mis tahes piirangu kasuks on otsustatud. Kuivõrd korraldus on antud HMS § 4 kohast kaalutlusõigust kasutades, siis tuleb selles põhjendamiskohustuse täitmiseks esile tuua ka andmed, millistest piirangute üle otsustamisel lähtuti ning põhjendada, miks kehtestati just sellised piirangud. PS § 11 kohaselt peab põhiõiguste riive olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust.
Riigikohus on leidnud, et põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema PS-ga kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Seega lasub pädeval võimuorganil kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed ning vastavad vastanduvate huvide ja õiguste hindamist puudutavad kaalutlused peavad sisalduma piirangute kehtestamist puudutavates korraldustes või seletuskirjades. Seega tuli vastustajal kohustuse kehtestamisel vaieldamatult arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega: kaitsemaski kandmise kohustus pidi olema sobiv ja vajalik selle kehtestamise eesmärgi saavutamiseks ning olema kaalukam ka piiratud õiguste riivest. Vastavad põhjendused ja kaalutlused tuli vastustajal korralduses või sellega seotud dokumendis.

45. Kaebaja hinnangul ei olnud maskikandmise kohustus proportsioonis põhiõiguste riivega, kuivõrd maskide tõhusus viiruseosakeste kinnipidamisel polnud tagatud. Ka viitab kaebaja asjaolule, et maskisundusel puudub teaduslik põhjendus ning ükski teaduspõhine allikas ei kinnita, et maskide ja näokatete kandmine mittemeditsiinilises avalikus ruumis aitaks tõkestada viiruse levikut.

46. Kohus on seisukohal, et kaitsemaski ning ka suu ja nina katmise kohustus riivas kaebaja PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatust, sest nimetatud õigusnormi kaitseala hõlmab isikute kehalist enesemääramist või puutumatust. Samuti riivas kohustus ka kaebaja omandiõigust, sest pole vaidlust, et kaitsemask tuli soetada isikul ise ning selleks tuli kanda kulutusi. Samuti riivas kaitsemaski kandmise kohustus ka PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Vaba eneseteostus kui inimväärikuse väljendus hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse spektrit. Eneseteostusvabaduse elemendiks on muu hulgas tegutsemisvabadus ehk vabadus teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib. Pole vaidlust, et kaitsemaski kandmise kohustusega võeti isikutelt õigus liikuda katmata näoga ja tunda end avalikes kohtades liikudes vabalt, nägu kui isiku üht olulisemat väljendust kinni katmata. Lisaks riivas kohustus ka õigust vabalt liikuda (PS § 34). Õigus vabalt liikuda hõlmab nii ühest kohast teise liikumise kui ka teatud kohas viibimise – avalikus siseruumis maski kandmise kohustuse kehtestamine tähendas, et ilma maskita kehtib isikule avalikus siseruumis liikumispiirang ehk keeld siseneda avalikesse siseruumidesse ning nendes ruumides viibida, samas kui ilma maski kandmise kohustuseta olnuks vabadus nendes kohtades vabalt liikuda.
Lisaks riivas maskikohustus ka isikute subjektiivset õigust tervise kaitsele. Erinevalt vastustaja arvamusega, et maskide kandmisega sai kaasneda vaid minimaalne ebamugavus, on teada (ning oli teada ka korralduse kehtestamise ajal), et maskide kandmine põhjustas pideva nahakontaktis olemise tõttu terviseprobleemidest minimaalselt nahaärritust ja muid nahaprobleeme (akne, rosaatsea, allergilised reaktsioonid ja lööve), aga ka silmaprobleeme (maski pikaajalise kandmisega seotud kuiva silma sündroom), kuid pole välistatud, et näo katmine maskiga võib põhjustada ka muid terviseprobleeme. Näiteks on avaldatud uuringuid, mis kinnitavad, et suur osa meditsiinitöötajaid kannatab maskikandmisest tingitud pidevaid peavalusid. Kohus juhib tähelepanu, et Belgia teadlaste avaldatud uuringu kohaselt esineb üldkasutamiseks mõeldud näomaskides sageli titaandioksiidi (TiO2) nanoosakesi. TiO2 on sisse hingates potentsiaalne kantserogeen. Uuringus rõhutati, et lisauuringud ja regulatsioonid on hädavajalikud, et ära hoida võimalikke kahjulikke kaugtagajärgi inimeste tervisele. Lisaks tuleneb uuringutest, et pärast esimest tundi väheneb nt maske kandvatel kirurgidel hapniku tase arteriaalses veres, mis on eriti silmatorkav üle 35-aastastel, samuti, et kauem kui üks tund N95 maski kandmist põhjustab CO2 taseme tõusu veres ning mitmeid tervisehäireid nagu pearinglus, survetunne peas, hingeldamine, närvisüsteemi muutused, mõjud südameveresoonkonnale. Nimetatu viitab selgelt, et terviseprobleeme maskide kandmine vaieldamatult põhjustab, kuid tegelikud maski püsiva kandmise mõjud inimese tervisele pole teada ega ka piisavalt uuritud.
Lisaks ei saa jätta kuidagi arvestamata ka maskide ebaõige kasutamisega kaasnevate ohtudega. Nii on uuringute alusel kindlaks tehtud, et valesti kandmisel võib maskile tekkinud niiskus või maskide korduvkasutamine hoopis nakkusohtu suurendada. Maskide vale kasutamine, sh pidev katsumine ja kohendamine, ebaõige paigaldamine jm nakkusohtu suurendavad tegevused olid igal juhul aktuaalsed – kuivõrd korduvkasutatav mask oli lubatud, siis praktikas olid need väga levinud, maske kanti sageli kaasas hügieeninõudeid eirates (nt taskus, kotis teiste asjade vahel), enne paigaldamist ja kätte võtmist käsi ei desinfitseeritud (siseruumi tuli juba väljast siseneda maskiga, mis tähendab, et see pidi enne sisenemist juba ees olema, kuid käte desinfitseerimine oli võimalik alles siseruumis), maskid nende pikaaegsel kandmisel niiskusid, kuid nende eemaldamine ja uuega asendamine polnud alati võimalik, üht ja sama meditsiinilist maski kasutati korduvalt. Kaebaja viitab õigesti, et kaitsemaskid on mõeldud kasutamiseks ennekõike koolitatud ja väljaõppe saanud personali poolt meditsiinilises keskkonnas, kus pindu ja seadmeid pidevalt desinfitseeritakse, olemas on juurdepääs desinfektantidele, tagatud on maskide ühekordne kasutamine ning muute meetodite rakendamine puhta keskkonna hoidmiseks. Seega saab juba siinkohal nentida, et tegelikkuses ei saa välistada maskikohustusega kaasnenud soovitule vastupidist efekti – ehk nakkusohu suurendamist. Tegemist on kohtu hinnangul intensiivse õiguste riivega, kuna kohustuse täitmine oli eelduseks kõigis avalikes siseruumides liikumisel ja viibimisel ning kohustus mõjutas kaebaja elu igapäevaselt ja mitme kuu vältel. Vastustaja on seega ebaõigesti pidanud maskikohustusega kaasnevat mõju pelgalt teatavaks ebamugavuseks.

47. Korralduse seletuskirja põhjenduste kohaselt olid kõik meetmed ja piirangud kehtestatud koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil. Vastustaja on selgitanud, et SARSCoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena. Viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi, või saastunud pindade ning näiteks saastunud käte kaudu. Korralduse nr 305 seletuskirjas on nenditud, et „viiruse osakeste edasiliikumist takistab märgatavalt ka näomaski kasutamine.“
Kuivõrd vahepealsel ajal muutus Eestis koroonaviiruse riskitase kõrgeks, siis ei pidanud Vabariigi Valitsus enam koroonaviiruse leviku piiramise ja viirusega nakatumise eesmärgi saavutamiseks piisavaks meetmeks suu ja nina katmist.

48. Maskikandmisekohustuse eesmärki takistada nakkushaiguse levikut, tuleb pidada legitiimseks, kuid kohus on seisukohal, et niivõrd üldine ja laiaulatuslik näo katmise kohustus saab olla põhjendatud ja sobiv üksnes juhul, kui selle tõhusust ja sobivust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kinnitavad piisavalt teaduspõhised andmed. Seejuures peab piirangute kehtestamise või sellega dokumendist selguma ka piirangute kehtestamise kaalutlused ja põhjendused ning põhiõiguste piiramisel tuleb esitada ka analüüs, millest nähtub, et piirangute põhjused on adekvaatses proportsioonis piiratavate põhiõigustega.
Vastavalt korralduse nr 305 seletuskirjale on „maskina on käsitatavad nii isikukaitsevahendid (sh visiirid), meditsiinilised maskid kui ka laiatarbe näokatted (sh poest ostetavad korduskasutatavad maskid või ise valmistatud maskid). Nende puudumisel võib nõude täitmiseks piirduda suu ja nina samaaegse katmisega, kui katteks kasutatav materjal ja eseme tegumood võimaldavad inimesel käsi kasutamata seda vajaliku aja näokattena kasutada, näiteks kaelussallid, mis püsivad nina ja suu ees, kui need ette tõmmata. Oluline on seejuures, et maski kasutatakse ja hooldatakse vastavalt kasutusjuhendile.“
Seega algselt pidas vastustaja sobivaks igasugust näo katmist. Seejuures on seletuskirjas viidatud teadusuuringule ning selgitatud, et „maski kandmist koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise lisameetmena toetavad ka teadusuuringud. Näiteks on jõutud järeldusele, et viiruse ülekandumise risk meditsiiniliste ja N95 respiraatorite kandmisel väheneb keskmiselt viis korda. Mittemeditsiinilistel (puuvillast, sünteetilistest materjalidest jms) näomaskidel võib mitme hiljutise uuringu kohaselt olla soodsaid filtreerivaid omadusi, mis on võrreldavad meditsiiniliste näomaskidega, sõltuvalt materjalist, kihtide arvust, koostisest ja kujust.“ Veel on vastustaja korralduse nr 305 seletuskirjas viidanud, et „erinevates teadusartiklites on toodud, et kohustuslikul maski kandmisel on oluline mõju haigestumise ja suremuse näitajatele. Näiteks USA-s tehtud teadusuuringus leiti, et töökeskkonnas rakendatud maskikohustus vähendas nädalas haigus- ja surmajuhtude juurdekasvu vähemalt 10% võrra. Samuti leiti Kanada andmete põhjal, et kohustuslik maski kandmine vähendab nädalast juhtude arvu 20–22% võrra.
Vastustaja on viidanud ka ECDC soovitusele „deltatüve leviku taustal tõhustada mittefarmatseutiliste meetmete kasutamist, nagu näiteks distantsi jälgimine, maskide kandmine siseruumides ja kogunemistel, kus kohtuvad nii alaealised kui ka nooremad täiskasvanud.“ Seejuures nähtub seletuskirjast, et vastustaja pidas maski kandmist vajalikuks kõigil isikutel põhjusel, et isik ei pruugi teada, et ta on viiruse kandja: „Kui inimesel ei ole veel sümptomid avaldunud või ta põeb haigust sümptomiteta, levitab ta viirust edasi enese teadmata, muu hulgas lihtsalt rääkides. Rääkides võivad õhuvooluga kanduda suust süljepiisad ja aerosoolid, mis suurendab viiruse levikut rohkem kui lihtsalt hingamine. Maski kandmisel väheneb risk nakkuse levikuks nii juhtudel, kus haigestunud isik kannab maski, kui ka juhtudel, kus terve inimene kannab maski, sest väheneb võimalik sisse hingatav viiruse kogus. Maski kandmisel väheneb ka võimalik edasikantava viiruse kogus, mida saadakse puutepindadelt, sest mask kaitseb nina ning suud saastunud kätega näo katsumisel. Ühissõidukis võivad sellisteks pindadeks olla näiteks käsipuud, ukselingid ja muud ühiselt kasutatavad pinnad.“
Alates 25.10.2021 kitsendas vastustaja näo katmise kohustuse piiranguid ning enam ei piisanud vaid suu ja nina katmisest igasugusel moel, vaid aktsepteeriti üksnes kaitsemaski. Vastustaja põhjendas seletuskirjas kitsendusi vajadusega saavutada tõhusamalt maskide kandmise kohustuse eesmärk. Vastustaja tõi seejuures välja, et mask vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise ja haigestumise. Korralduse nr 362 seletuskirjas on märgitud veel järgmist: „Korralduse kohaselt on edaspidi nõutud üksnes kaitsemaski kandmine. Kaitsemaskiks peetakse tavamõistes nii meditsiinilist kaitsemaski kui ka muid hingamisteede kaitsevahendeid, näiteks isetehtud maski. Kaitsemaskina ei lähe arvesse sall, torusall, krae või muu ese, millega nägu kaetakse, mis ei ole selgelt disaini ja materjali poolest mõeldud kaitsemaskina kasutamiseks. Eelkõige mõeldakse kaitsemaski all nõuetele vastavat meditsiinilist maski. Maskinõude täitmiseks ei loeta enam visiiri kandmist. Maskinõue loetakse aga täidetuks respiraatori kandmisel.“ Seejuures esitas vastustaja korralduse seletuskirjas ka maskide tüüpide liigituse: „Maskide tüüpe saab liigitada kolmeks:
1. Mittemeditsiinilised kaitsemaskid (kogukonnas kasutatavad kaitsemaskid, isetehtud maskid) on isetehtud või kaubanduses saadaolevad kaitsemaskid. Enamasti on need valmistatud erinevatest tekstiilmaterjalidest (riidest) või muudest materjalidest. Mittemeditsiinilised maskid peavad vastama standardile CWA 17553:2020 või 237 CWA 17553:2020. Lisaks tuleks meeles pidada, et isetehtud mask peaks vastu pidama 5 pesutsüklit, minimaalse temperatuuriga 60°C. Samuti ei või mittemeditsiinilisel maskil olla sissehingamis- ja/või väljahingamisklappe.
2. Meditsiinilised kaitsemaskid on maskid, mis on mõeldud eelkõige selleks, et kaitsta patsienti meditsiinilise protseduuri ajal. Maskid vastavad ka Euroopa standardis EN 14683:2019 määratletud nõuetele.
3. Filtreerivad poolmaskid kaitsevad väliskeskkonnas leiduvate osakeste eest. Filtreerivaid poolmaske jaotatakse klassideks selle järgi, kui hästi need filtreerivad. FFP2 klass tähendab, et see filtreerib 95% osakesi, mille läbimõõt on 0,3 μm ehk 0,0003 millimeetrit või enam. FFP3 kaitseklassi mask filtreerib vähemalt 99% õhus leiduvatest osakestest. Mittemeditsiiniliste maskide kasutamisel tuleks eelistada selliseid, mis vastavad standardile CWA 17553:2020 või 237 CWA 17553:2020.
Mittemeditsiinilise maski puhul on oluline silmas pidada, et see ei ole sama efektiivne kui meditsiiniline mask ega takista samaväärselt viiruse levikut, küll aga võib koos teiste ennetavate meetmetega vähendada nakkusriski. Meditsiinilist maski võib mittemeditsiinilise kaitsemaskiga asenda n-ö terve, COVID-19 riskirühma mittekuuluv tavainimene, kes ei hoolda ega ravi COVID-19 haigestunut.“
Vastustaja tõi seletuskirjas ka välja, et „Erinevate uuringute kohaselt tagab kõige kindlama kaitse FFP1-3 mask ning seejärel meditsiiniline mask. Kõige viimasel kohal on terviseohutuse seisukohalt suu ja nina katmine. Muude esemete nagu sallide, torusallide, kraede, visiiride jms puhul ei pruugi eseme suu ja nina ees kandmine hoida ära viiruse levikut. Esiteks on selliste esemete materjalide varieeruvus väga suur. Tavapärane torusall on tihti ühekordne liibuv materjal, mis ei püsi kindlalt suu ja nina ees ning mille toime ei ole teada. Teiseks ei olda selliste esemete kasutamisel suu ja nina katmiseks piisavalt hoolsad nende käitlemisel. Salli või torusalli, mida samal ajal kantakse kaela ümber ning korduvalt kätega puututakse, tõmbamisel suu ja nina ette on suur risk kanda viirusosakesed kätega näokattena kasutatavale esemele. Samuti ei rakendata tavapäraselt selliste esemete suhtes vajalikke puhastamisnõudeid ega kasutata neid ühekordsena. Seetõttu on põhjendatud, et käesoleva korraldusega jäetakse välja suu ja nina katmise võimalus. Lisaks on see vajalik õigusselguse huvides ning järelevalve tõhustamiseks. Järelevalve teostamisel ei hakata seejuures tegema täpset analüüsi, millisele standardile mask vastab või millisest materjalist see on tehtud, vaid veendutakse visuaalsel
vaatlusel, kas isik kannab disaini ja materjali üldiste omaduste poolest maski.“

49. Kohus on seisukohal, et põhjendused küll korralduses sisalduvad, kuid neis ei ole käsitletud piirangute proportsionaalsust. Pelgalt seletuskirjas esitatud lakooniline sedastus, et „Maski kandmise kohustus kehtestatakse NETS-s sätestatud regulatsiooniga nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamise, inimeste elu ja tervise kaitsmise eesmärgil, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet“ ei tähenda kaalutletult piirangute põhjendamist.

50. Seletuskirjas toodud ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus viiruse leviku tõkestamiseks on sobiv ehk tagab nakkushaiguse leviku tõkestamise või aitab sellele kaasa määral, mis õigustaks selle üldkohustuslikuna kehtestamist. Selles ei saa olla vaidlust, et nina ja suu katmine igasugusel viisil ei ole nakkushaiguse leviku takistamiseks tõhus. Selline järeldus on vastustaja enda poolt esitatud korralduse nr 362 seletuskirjas, kus vastustaja nentis, et „Muude esemete nagu sallide, torusallide, kraede, visiiride jms puhul ei pruugi eseme suu ja nina ees kandmine hoida ära viiruse levikut.“ Asjaolu, et näo katmisel mittemeditsiiniliste kaitsemaskidega võib olla „soodsaid filtreerivaid omadusi“, ei õigusta näo katmise kohustuse kehtestamist. Järeldus, et võib olla „soodsaid filtreerivaid omadusi“ viitab võimalusele, et vastavaid omadusi võib ka mitte olla. Selline ebaselge teave meetme tõhususe kohta ei ole piisavalt veenev õigustamaks kaitsemaski kandmise kohustuslikuna kehtestamist. Vastustaja viidatud artikli kohaselt „puuduvad otsesed tõendid riidest näomaski kasutamise soovitamise kohta.“ Seega oli küsitav juba kaitsemaski kandmise sobivus soovitusena, kuid on ilmne, et riidest kaitsemaski kandmine ei saanud olla igal juhul sobiv kohustusena. Seejuures asjassepuutuvat teadusinfot vallanud teadusnõukoda mistahes kaitsemaskide kandmist kohustuslikuna ei soovitanud. Veelgi enam, teadusnõukoja liikmete hinnangul oli maskide
tõhususe väga nõrk teaduspõhisus. Seejuures avaldas Teadusnõukoja enne piirangute heakskiitmist 19.08.2021 valitsusele järgmise soovituse: “Teadusnõukoda pooldab näomaskide soovituslikku kasutamist rahvarohketes siseruumides, kus COVID-tõendi kasutamine ei ole võimalik.“ Teadusnõukoja juht Irja Lutsar selgitas maskinõude kohta avalikult, et teadusnõukoda soovitas valitsusel teha maski kandmise soovituslikuks, mitte kohustuslikuks ja leidis, et „mask ei ole hõbekuul ning parim oleks respiraatori kasutamine.“ Varasemalt, 23.04.2020 on Irja Lutsar selgesõnaliselt avaldanud, et „Viirus tuleb läbi igast maskist, kas ta on kodus ise tehtud või on ostetud kõige peenem mask – viirus on nii väike, et ta tuleb sellest maskist läbi.“ Samuti on Irja Lutsar avaldanud, et maskide efektiivsus on 20-30%. Õiguskantsler osundas aga juba 06.11.2020, et ka range maskikohustusega riigid pole viirust kontrolli alla saanud. Samal aastal kirjutas epidemioloog Tom Jefferson, et ” on aus öelda, et me ei tea, kui palju need aitavad“. Järgnevad uuringud ning praktika üksnes kinnitasid, et
maskikohustus ei ole viiruse leviku takistamiseks sobiv.
Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka 25.05.2021 uuringule, mis käsitles juhtumite kasvu ja maskikandmise kohustuse seost erinevates USA osariikides, kus kehtis maskikohustus ja osariikides, kus ei kehtinud. Uuringutulemuste põhjal ei leitud olulisi erinevusi COVID-19 juhtumite kasvus maskikohustusega ja maski mitte nõudvate osariikide vahel koroona madala või kõrge leviku perioodidel. 19.04.2022 avaldatud uuringus analüüsiti kuue kuu jooksul 35 Euroopa riigi andmeid, sealhulgas haigestumust, suremust ja maskide kasutamist. Uuringu tulemustes märgiti järgmist: „Maskikohustust rakendati peaaegu kõigis maailma riikides ja enamikus kohtades, kus maskid ei olnud kohustuslikud, soovitati nende kasutamist avalikus ruumis. /…/ Need soovitused domineerisid hoolimata asjaolust, et enamik randomiseeritud kontrollitud uuringuid viidi läbi enne COVID-19 pandeemiat ja selle ajal, järeldades, et maskide roll hingamisteede viiruste leviku tõkestamisel oli väike, tühine või ebaselge.“
Lisaks avaldas ECDC juba 15.02.2021 raporti, milles vaadeldakse, kui efektiivselt on aidanud koroonaviiruse levikut vähendada maskide kasutamine. Raportist tuleneb, et tõendid meditsiiniliste näomaskide tõhususe kohta COVID-19 ennetamisel näitavad väikest kuni mõõdukat kaitsvat toimet, kuid meetme mõju suuruse osas on endiselt märkimisväärne ebaselgus, kusjuures tõendeid mittemeditsiiniliste näomaskide, näokaitsete/visiiride ja respiraatorite tõhususe kohta on vähe ja nende kindlus on väga madal. 19.02.2021 avalikult avaldatud andmete kohaselt maskide kandmise kohustus pole koroonaviirusesse nakatumisele teadaolevat mõju avaldanud, kuna näitajad hakkasid üles minema just pärast sellise kohustuse kehtestamist. Arstide Liidu president Jaan Sütt nentis 28.04.2020, et maskikohustust ei saa kehtestada tõenduspõhise teabe puudumise tõttu. Endine Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai on samuti avalikult nentinud, et tõendus maskikohustuse vajalikkuse kohta on nõrk ja tegu võiks olla pigem soovitusega. Tartu Ülikooli veebilehel on märgitud maskide kandmise efektiivsuse kohta järgmist: „Ei ole kahtlust, et puhtad maskid, mida kantakse õigesti, vähendavad hingamisteede infektsioonide levitamist haigestunud isikute poolt ja maskikandjate endi nakatumist. Samas on mõnevõrra vastukäivad nende uuringute tulemused, kus on käsitletud maskide kaitsetoimet just covid-19 viirusnakkuse suhtes. Kuna covid-19 on väga uus nakkus, on enamik taolistest uuringutest teostatud väga vähestel inimestel, mistõttu tulemustesse tuleb suhtuda kriitiliselt.“
Seega ei olnud maskikohustuse kehtestamisel veenvaid teaduspõhiseid andmeid, mis viidanuks maskide tõhususele nakkushaiguse leviku tõkestamisel ning ka senine praktika maskikohustust rakendanud riikides selle kohustuse kehtestamist ei õigustanud. Kohustuse kehtestamisele järgnenud viiruse laialdane levik toimus vaatamata maskikohustuse kehtestamisele nii Eestis kui majal. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks on vastustaja selliste andmete valguses eiranud teadusnõukoja soovitust. Seejuures on vastustaja vaktsineerimiskohustuse kehtestamisel rõhutanud teadusnõukoja arvamuste tähtsust, et just teadusnõukoda on kursis asjakohaste teadusandmetega.
Vastustaja vastuse lisades 6 ja 7 on kajastatud 29.12.2020 avaldatud uuring, mis peab ka riidest maske teataval määral tõhusaks, millisest hiljem on avaldatud ka vastupidise tulemusega uuring. Teadusartiklis „Artikli „Facemask use in community settings to prevent respiratory infection transmission: A rapid review and meta-analysis“ selgelt välja toodud vastupidine seisukoht, et otsesed tõendid riidest näomaski kasutamise soovitamise kohta puuduvad.
Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud teadusandmed viitavad üksnes sellele, et teadlased on maskide tõhususe osas erineval seisukohal ning on seda jätkuvalt. Ükski teaduspõhine allikas ei soovita seejuures kehtestada kaitsemaski kandmise üldist kohustust. Seetõttu pidanuks vastustaja olema vastuoluliste uuringute tulemuste foonil ettevaatlik, sh kasu-kahju hindamiseks käsitlema ka maskikohustusega kaasnevaid terviseriske (mida vastustaja ei teinud) ja käsitlema selgelt, milliseid riiveid kohustuse kehtestamine kaasa toob ning seejärel kaalutlema, kas riived on selliste vastuoluliste teadusandmete taustal põhjendatud. Kohtu hinnangul sellist kaalumist ei ole tehtud ja põhjendamispuudused on olulised. Kui maski lühiajaline kandmine võib põhjustada ebamugavust, siis pikemaajalisem kandmine on intensiivsema mõjuga ja võib kaasa tuua erinevaid terviseprobleeme.
Nii korralduse seletuskirjas viidatud ECDC raport kui ECDC uuem raport viitab maski kandmisele kui soovituslikule meetmele.26 Uuem raport rõhutab, et ka hilisemad uuringute tulemused on kooskõlas ECDC varasema järeldusega, et „tõendid meditsiiniliste näomaskide tõhususe kohta COVID-19 ennetamisel näitavad väikest kuni mõõdukat kaitsvat toimet, kuid meetme mõju suuruse osas on endiselt märkimisväärne ebaselgus, kusjuures tõendeid mittemeditsiiniliste näomaskide, näokaitsete/visiiride ja respiraatorite tõhususe kohta on vähe ja nende kindlus on väga madal.“ Seega ei näita ka uuemaid teadusandmed kaitsemaskide osas teaduspõhise ebaselguse muutumist ja kaitsemaskide veenvat tõhusust.

51. Sobivuse nõude sisu on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Eelviidatud teadmiste, sh ennekõike nõrga teaduspõhisuse valguses polnud põhiõiguste riivete intensiivsust arvestades põhjendatud ega kuidagi sobiv kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamine. Sobivuse kriteeriumi puhul peab küll seadusandjale jääma võimalus eksida, kuid õiguskirjanduses on peetud oluliseks, et enne rakendamist on otsustav see, kas meetmelt saab üldse tõhusust oodata. Riigikohus on küll nentinud, sobivuse kriteeriumi täitmiseks piisab sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada, kuid kohtule ei nähtu, et vastustajal olnuks kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamisel sellist teavet, mis viitaks, et kaitsemaski kandmise kaudu oleks võimalik nakkushaiguse levikut takistada. Vastupidi – varasem ja teiste riikide praktika näitas, et kaitsemaskide kohustusel polnud viiruse leivikule tegelikku mõju. Nõrk teaduspõhisus ei saanud senise praktika taustal anda piisavat veendumust et maskikohustuselt üldse saaks mistahes tõhusust oodata.

52. Seega puuduvad kohtu hinnangul veenvad tõendid selle kohta, et kaitsemaskide kandmine aitab selle kohustuslikuna kehtestamiseks vajalikul määral tõkestada, piirata või vähendada Sars-Cov-2 viiruse levimist, või kinnitab sellise kausaalse seose tõenäosust, mistõttu korraldusega kehtestatud maski kandmise kohustus polnud eesmärgipärane. See meede saanuks kohtu hinnangul olla ka juba ainuüksi korralduse kehtestamise hetkel teada olnud andmete alusel üksnes soovituslik. Hilisem teave ja nakkushaiguse laialdane levik vaatamata kehtestatud piirangutele üksnes kinnitab vastavat järeldust. Vastustaja on küll viidanud Kanadas läbiviidud uuringule, mille kohaselt maski kandmine vähendab nädalas juhtude arvu suisa 20-22%, kuid jättis tähelepanuta, et uuringu andmetel on vastav protsentarv suhteline ning ei kajasta maskide mõju sügishooajal, kus inimesed kogunevad siseruumidesse. Praegusel juhul kehtestati maski kandmise kohustus just siseruumides liikumisele ja viibimisele ning kohustus hakkas kehtima just sügishooajal. Seega ei saa viidatud uuringu tulemused kuidagi vastustaja piiranguid põhjendada.
53. Kuivõrd maski kandmise kohustus ei saanud olla sobiv, siis ei olnud see ka vältimatult vajalik ega mõõdukas (ehk proportsioonis riivatud põhiõigustega). Ka puuduvad nii korralduses kui kohtumenetluses esitatud seisukohtades põhjendused, mille alusel saaks veenvalt järeldada, et maski kandmise kohustus oli vältimatult vajalik, veelgi enam, et seda tuli rakendada kõigile isikutele ja igasuguses avalikus siseruumis. Kehtestatud piirangu alusel olid sunnitud oma nägu katma ka kõik need isikud, kes ei olnud nakkushaiged või nakkuskahtlased. Maskikohustuse kehtestamist ei õigusta ka vajadus kompenseerida vaktsineeritud isikute kaudu haiguse leviku lubamist. Ehkki vastustaja ei ole sellist argumenti põhjendusena esitanud, oli vastustajale teada, et vaktsineeritud isikute kaudu nakkushaigus levis, kuid neil ei olnud piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks.

54. Vastustaja on esitanud argumendi, et viiruse leviku oht on märkimisväärne ja selle leviku leevendamist ei ole võimalik saavutada üksnes muude leebemate vahenditega, mistõttu peab vastustaja kehtestatud meedet proportsionaalseks. Seejuures viitab vastustaja, et teistes riikides oli samuti maski kandmine kehtestatud ühel või teisel viisil kohustuslikuna. Arvestades, et teiste riikide näitel ei olnud samal ajal veenvaid argumente, et maski kandmise kohustusega oleks viiruse levik vähenenud või olnud vähem laialdasem, siis ei saa viide teiste riikide poolt rakendatud meetmetele olla kuidagi maksukohustust õigustavaks argumendiks. Ehkki vastustaja leidis, et teiste, leebemate meetmetega, ei olnud avaldanud viiruse leviku takistamisele mõju, siis puudus veenev argument, et sellist mõju peaks avaldama teaduspõhiselt väga ebakindla mõjuga kohustuse kehtestamine. Teisisõnu ei saa vastustaja argumenteerida teiste sobimatute meetmete kõrval veel ühe sobimatu meetme rakendamist. Kohtu hinnangul on vastustaja seejuures käsitlenud meelevaldselt nakkuskoldena tervet Eestit ning kõiki isikuid kas nakkushaigete või nakkuskahtlaste isikutena ilma, et isiku nakkuskahtlust või haigust kinnitaks lähikontakt või testitulemus. Selline eeldus on meelevaldne. Kohtu hinnangul ei selgu, miks nn kolde kontrolli eesmärki ei täidaks maski kohustusest tõhusamalt siiski nakkuskahtlaste isikute testimise nõue (äärmisel ja põhjendatud juhul kõigi testimise nõue).
Kohus juhib tähelepanu, et näiteks WHO, ECDC ja Soome terviseameti seisukoht on, et esmased meetmed COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks on pigem lähikontaktide vähendamine, nõuetekohane käte pesemine ning köhimis- ja aevastamishügieen. Kohtu hinnangul polnud vastustajal piisavat alust kehtestada kohustust katta siseruumis kaitsemaskiga oma nägu ja sellise kohustuse kehtestamine nö igaks juhuks tuginedes nõrgale teaduspõhisusele, ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Asjaolu, et erinevad isikud tajusid kohustuse intensiivsust ja mõju erinevalt, ei tähenda, et seetõttu saanuks nõuda maski kandmist kõigilt kohustuslikuna.

55. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vastustaja on maskikohustuse kehtestamisel olnud meelevaldne, kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamiseks puuduvad adekvaatsed põhjendused. Kaitsemaski kandmise kohustust ei saa kehtestada nö igaks juhuks, eriti kui selle taga olev teaduspõhine teave on nõrk ning arvestades, et vastav kohustus ei ole kooskõlas teadusnõukoja soovitustega, liiatigi kui selliseks vastuoluks puudub mõistlik põhjendus ja teaduslik alus. Samuti oli vastustajale teada ranget maskikohustust rakendanud riikide praktika – vaatamata maskikohustusele toimusid laiaulatuslikud nakkuspuhangud, mistahes mõju haiguse leviku kasvumäärale maskikohustusest ei kaasnenud. Nõrk teaduspõhisus koosmõjus teiste riikide praktikaga ei saanud anda vastustajale veendumust et maskikohustuselt üldse saaks mistahes tõhusust oodata. Selliselt on vastustaja sekkumine põhiõigustesse olnud tarbetu. Jättes käsitlemata meetmega kaasnevad riived (pidades riiveid väheintensiivseks) ja tegemata kohustuse kehtestamisega seotud kasu-kahju analüüsi, ei saanud vastustaja adekvaatselt hinnata piirangute mõõdukust. Ka kohtumenetluses esitatud põhjendused ega seisukohad ei veena, et kehtestatu maskikohustus olnuks sisuliselt põhjendatud ning adekvaatses proportsioonis riivatud õigustega. Seega kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja tuvastab kaebaja suhtes Vabariigi Valitsuse 23.08.2021.a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 8 õigusvastasuse osas, milles see kohustas kandma avalikes siseruumides viibimisel kaitsemaski või katma nina ja suu.

Tallinna Halduskohtu otsus ei ole jõustunud ja Vabariigi Valitsusel on õigus see kuni 17.04.2023 Tallinna Ringkonnakohtus vaidlustada.