Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse muutmise seadus

Riigikogu võttis kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse (edaspidi –KOFS) muudatused vastu 23. jaanuaril 2018. Seadus jõustub 1. jaanuaril 2019. Muudatusi kohaldatakse aruandeperioodide suhtes, mis algavad 1. jaanuaril 2018 või hiljem .

Täna kehtiva KOFS-i § 29 lg 10 kohaselt peab revisjonikomisjon enne majandusaasta aruande kinnitamist volikogus selle läbi vaatama ja koostama volikogule kirjaliku aruande, milles avaldab, kas ta toetab majandusaasta aruande kinnitamist. Komisjon tugineb aruandes üldjuhul audiitori hinnangule, omamata sealjuures täpset ülevaadet audiitori tööst. Seega täiendatakse KOFS-i § 29 lg 10 nõudega, mille kohaselt peab revisjonikomisjon enne aruande koostamist ära kuulama audiitori, kellel tuleb selgitada ka auditeerimise käigus tehtud tähelepanekute ja märgatud ebareeglipärasuste sisu. Sellega parandatakse KOV-i ja audiitorite omavahelist koostööd ja kohustuslik audit peaks tänu muudatustele KOV-ile suuremat kasu tooma. Selline nõue on kooskõlas ka rahvusvahelise auditeerimise standardiga ISA 260 ehk muudatus ei tohiks tõsta auditi läbiviimise maksumust.

Teine probleem on see, et audiitori aruande praegune lühike vorm ei anna infot, mida kasutajad soovivad, kuna sellest ei selgu, mida kohalike omavalitsuste olulisematest valdkondadest auditeeriti, kuidas seda kontrolliti ja missuguste tulemusteni jõuti. Seadusega muudetakse seega ka KOFS-i § 29 lõiget 13, mille kohaselt tuleb edaspidi audiitoril kohaliku omavalitsuse majandusaasta auditi aruande koostamisel lähtuda avaliku huvi üksusele kehtestatud aruandevormist, mis peaks parandama aruande informatiivset väärtust. Sellistel aruannetel on kohustuslik väli „peamised auditi asjaolud“, kus vandeaudiitor kirjeldab standardi ISA (EE) 701 kohaselt asjaolusid, „mis audiitori kutsealase otsustuse kohaselt olid käesoleva perioodi finantsaruannete auditis kõige märkimisväärsemad“.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (tehnovõrgu talumise tasu muutmine)

Seadus võeti vastu 17. jaanuaril 2018 ning see jõustub 1. jaanuaril 2019. Seadusega muudetakse nii asjaõigusseadust (edaspidi – AÕS), selle rakendamise seadust (edaspidi – AÕSRS) kui ka mitut teist seadust. Muudatuste eesmärk on sätestada tehnovõrgu talumise tasu täpsemad nõuded, mistõttu muudetakse põhiliselt AÕSRS-i.

Seadusega sätestatakse selged reeglid tehnovõrgu talumistasu arvestamiseks ja maaomanikele senisest suurema hüvitise maksmiseks, kuivõrd praegune kohtupraktikast tulenev tasu arvestamise kord ei olnud justiitsministeeriumi hinnangul õiglane ega kohane hüvitis omandi olulise kitsendamise eest.

AÕSRS-i täiendatakse §-ga 15⁵ ja selle lõike 1 kohaselt määratakse maaomanikele tehnovõrkude talumistasuks aastas 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega. Selline tasu aitab omanikul katta 2,5 protsendi kaudu maamaksu kulusid ja ülejäänud 5 protsendi kaudu kompenseeritakse omaniku saamata jäänud tulu. Täna kehtiva praktika kohaselt hüvitatakse üksnes maamaksu kulud.

Eelmises sättes märgitud koefitsient arvutatakse AÕSRS-i § 15⁵ lõigete 2 ja 3 kohaselt  kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse kaudu. Ruumiline kitsendus tähendab seda, kui suure osa katastriüksuse pindalast tehnorajatis moodustab, ning sisulise ulatuse arvutamisel lähtutakse tehnorajatise liigist ja maa sihtotstarbest seaduse lisas oleva tabeli kohaselt. Teiste sõnadega sätestab seadus koefitsiendid maa kasutamise kitsenduse ulatuse määramiseks, millest sõltub lõplik tehnovõrgu talumistasu suurus. Seega esmalt arvutatakse välja maa kasutamise kitsenduse ulatus koefitsiendina, arvestades tehnorajatise suurust, tehnorajatise liiki ja maa sihtotstarvet ning see korrutatakse 7,5%-ga, et saada aastane talumistasu summa. Kui maa kasutamine ei ole oluliselt takistatud ja tehnovõrk on selle maa kasutamiseks vajalik, siis kitsenduse eest talumistasu ei maksta.

AÕSRS-i § 15⁶ sätestab tasu taotlemise korra, kusjuures lõike 2 kohaselt on talumistasu saamise õigus isikul, kes oli vastava kinnisasja omanik sama aasta 1. jaanuari seisuga; taotlus tuleb esitada hiljemalt 1. mail. Seega on omanikul kohustus nõuda iga aasta eest tehnorajatise omanikult talumistasu. Lõige 6 sätestab talumistasu saamise nõude aegumistähtajaks kolm aastat, kuid seaduseelnõu seletuskirja kohaselt ei tähenda see seda, et omanik saaks talumistasu tagasiulatuvalt nõuda, vaid seda, et selle aja jooksul saab taotluse esitamisega tekkinud nõude maksma panna.

Riigivaraseaduse muutmise seadus

Riigikogu võttis 21. märtsil 2018 vastu riigivaraseaduse (edaspidi – RVS) muutmise seaduse. Seadus jõustus 7. aprillil 2018.

RVS-i muutmise eesmärk on riigi osalusega äriühingute juhtimispõhimõtete täiendamine olukordadeks, kus riik osaleb äriühingus, mille väärtpaberid on noteeritud reguleeritud väärtpaberiturul või mille noteerimiseks on esitatud avaldus. Eelnõu algatamine on seotud AS-i Tallinna Sadam aktsiate börsil noteerimise ettevalmistamisega.

RVS-i § 2 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „Riigi osalusega äriühingu puhul, mille väärtpaberid on noteeritud reguleeritud väärtpaberiturul või mille väärtpaberite noteerimiseks on esitatud avaldus, ei kohaldata käesoleva seaduse sätteid, mis ei ole kooskõlas reguleeritud väärtpaberiturul kehtivate äriühingu juhtimise, teabe avalikustamise ja erikontrolli tegemise nõuetega.”

Edaspidi ei ole riigil õigust äriühingu erikontrolli läbiviimiseks kasutada oma struktuuriüksust ega ministril õigust saada nõukogu koosolekute protokolle ja materjale, mida käsitletakse siseinfona. Kohaldada ei saa ka nõuet, et riigi osalusega äriühingute osalemise teistes äriühingutes peab otsustama üldkoosolek. Seaduse muudatusega tagatakse, et riigil ei oleks aktsionärina teiste aktsionäride ees eelist.

Erakooliseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Riigikogu võttis erakooliseaduse (edaspidi – EraKS) muudatused vastu 10. jaanuaril 2018 ning seadus jõustus 1.  veebruaril 2018. Seaduse eesmärk oli luua erakoolide rahastamiseks selline toetusmeede, mis tagaks kvaliteetse, mitmekesise ja kõigile kättesaadava üldhariduse võimalused ning toetaks omavalitsusüksuste, eraüldhariduskoolide pidajate ja riigi koostööd koolivõrgu planeerimisel.

Selleks sätestati EraKS-i § 22³, mille kohaselt saavad lõikes 3 sätestatud nõuetele vastavad erakoolid nüüdsest taotleda riigieelarvest toetust tegevuskulude katmiseks. Toetuse summa arvutamise alus on õpilaste arv 10. novembri seisuga ja erakooli asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üldhariduskooli õppekoha keskmine tegevuskulu, kuid mitte rohkem kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõike 7 alusel kehtestatud piirmäär (2018. aastal 89 eurot kuus).

Eraüldhariduskoolil on seaduse järgi võimalik tegevustoetust taotleda (EraKS-i § 22³ lg 3), kui kool on tegutsenud vähemalt neli aastat ja talle on antud tähtajatu tegevusluba vähemalt ühes kooliastmes, koolis ei ole õppemaksu või õppemaks on õpilase kohta keskmiselt kuus kuni 25 protsenti töötasu alammäärast (2018. aastal seega kuni 125 eurot kuus), kooli tegevusest saadud kasum investeeritakse õppe- ja kasvatustegevusse, sealhulgas õpikeskkonda kooli eelarve ja hariduskulud on avalikud; koolil pole riigi ees maksuvõlga või selle maksmine on ajatatud ning olemas on kohaliku omavalitsuse nõusolek tegevuskulutoetuse eraldamiseks.

KOV-i nõusoleku puudumisel võib haridus- ja teadusministeerium erandjuhul siiski koolile tegevuskulutoetust eraldada, kui kõik ülejäänud nõuded on täidetud ja toetuse eraldamine on vajalik hariduse mitmekesisuse tagamiseks (EraKS-i § 22³ lg 4).

Ministeerium võib jätta tegevuskulutoetuse eraldamata, kui tekib põhjendatud kahtlus, et erakooli õppekohtade loomisega asendatakse KOV-ile pandud hariduse kättesaadavuse kohustuse täitmist (EraKS-i § 22³ lg 6), ning samuti on õigus toetus tagasi nõuda, kui see on eraldatud ebaõigete andmete alusel (EraKS-i § 22³ lg 10). Seega lasub koolil kohustus EraKS‑   i § 22³ lg-s 3 sätestatud nõuetele vastavust tõendada ja ebaõigete andmete esitamise korral peab kool toetuse riigile tagasi maksma.

Helena Noot
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Artikkel on avaldatud Raamatupidamisuudistes