Samas ei hoita aga kõiki rahvusvahelise kaitse taotlejaid Harku keskuses, vaid mitmed neist elavad ka enda menetluse kestel Vao või Vägeva majutuskeskuses ning Harkusse paigutatakse sisuliselt vaid need, kelle puhul esineb põgenemisoht.

Väljasaadetavatele isikutele on aga olenemata asjaoludest ette nähtud vaid üks koht, kus menetluse ajal viibida – okastraadiga piiritletud Harku kinnipidamiskeskus. Seega, isegi kui isik on koostööaldis ning abistab igati PPA-d enda väljasaatmise menetluse kestel ning ei näita kuidagi välja soovi põgeneda, taotleb PPA siiski isiku kinnipidamist Harku kinnipidamiskeskuses, sest teist alternatiivi lihtsalt ei ole, mistõttu ei jää ka kohtul muud üle kui isiku kinnipidamist korduvalt pikendada. Vao ja Vägeva keskuses selliseid isikuid majutada ei saa, kuna need on mõeldud vaid rahvusvahelise kaitse taotlejatele ja juba kaitse saanutele, mistõttu on tekkinud olukord, kus riigi suutmatuse tõttu sellistele isikutele alternatiivne viibimiskoht leida, on nad sunnitud viibima kinnipidamiskeskuses.

Veel suuremaks probleemiks antud olukorras on aga see, mis saab siis, kui PPA ei suudagi 18 kuu jooksul isikut riigist välja saata. Tihti juhtub see isikute puhul, keda soovitakse saata riikidesse, kel on Eestiga diplomaatilised suhted keerulised kui mitte öelda, et olematud. Näiteks võib tuua Vene Föderatsiooni, kus tihtipeale ignoreeritakse Eesti ametnike tagasivõtupalveid või ei suudeta mitmete kuude vältel vajalike dokumente vormistada. Kui möödub 18 kuud kinnipidamise algusest ja isikut pole suudetud välja saata, on PPA kohustatud isiku kinnipidamiskeskusest vabastama.

Ehk siis vabaneb Harku keskusest isik, kes enamasti ei tunne riigikeelt, tal puudub õiguslik alus Eestis viibida, ta ei tohi seega ka Eestis töötada, tal puudub Eestis elukoht või lähedased, kelle juures viibida ning riigil endal pole samuti kohta, kuhu sellist isikut paigutada. Ajalugu on näidanud, et sellised isikud põgenevad lihtsalt Eestist mõnda teise EL riiki, kus on end kergem varjata, mitte ei jää ootama, kas ja millal nad üldse päritoluriiki tagasi saadetakse.

Mustem stsenaarium sellises olukorras leiab aset siis, kui selline isik hakkab Eestis toime panema kuritegusid. Väljasaadetavad isikud võivad olla (kuid ei pruugi olla) isikud, kel on varasem kuritegelik taust ning kes on juba enne Harku keskusesse paigutamist vanglas aega veetnud, mistõttu on üsna tõenäoline, et nö tänavalt pääsemiseks või endale toidu hankimiseks võivad nad hakata taas süütegusid toime panema.

Probleem oli juba aktuaalne 2016. aasta kevadel, mil ka Tallinna aselinnapea Taavi Aas sel teemal sõna võttis ning selgitas, et riik peab tagama sellistele isikutele elamisvõimalused ja toimetuleku seniks kuni nad välja saadetakse, kuna praegune olukord on kuritegevust soodustav ning isikute tervist kahjustav.

On möödunud enam kui aasta ning olukord on jätkuvalt sama. Eesti riik ei ole suutnud tagada väljasaadetavatele isikutele viibimiskoha väljaspool Harku kinnipidamiskeskust, mistõttu viibivad isikud, kelle puhul põgenemisohtu ei esine, jätkuvalt Harku kinnipidamiskeskuses ning Harku keskusest vabanevatest isikutest saavad kodutud illegaalid. See seab aga ohtu nii isikud ise kui ka meie riigi avaliku korra ja julgeoleku.

Helena Noot
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Artikkel on avaldatud Raamatupidamisuudiste portaalis