Tulumaksuseaduse muudatused

2018. aastal kehtima hakkava tulumaksuseaduse § 48 lg 8² näeb ette, et tööandja, kes on sõiduauto omanik või selle vastutav kasutaja ja võimaldab sõiduauto kasutamist üksnes töö-, ameti-, ja teenistusülesannete või ettevõtlusega seotud tegevuseks, peab sellest Maanteeametit teavitama sõiduauto soetamisel või kasutusele võtmisel. Teavitamine on oluline, kuna juhul, kui ei teavitata, siis eeldatakse automaatselt, et autot kasutatakse nii töö- kui erasõitudeks ja sõidupäevikuga enam vastupidist tõendada ei saa.

Maanteeamet teeb teavitamise järel vastavalt liiklusseaduse § 174 lg-le 2² liiklusregistrisse sellekohase märke ja ühtlasi on tegu avalikkusele kättesaadava teabega. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on sellise muudatuse eesmärgiks vähendada pettuste arvu. Teatud ajal oli plaanis ka selliseid autosid hoopis märgistada või eristada neid autosid erineva numbrimärgi värvi kaudu, kuid huvigruppide survel see plaan läbi ei läinud. Liiklusregistrist saab igaüks aga hõlpsasti numbrimärgi kaudu teada, milline auto on mõeldud üksnes töösõitudeks ehk MTA sai endale ilma igasuguse vaevata juurde terve Eesti Vabariigi täie vabatahtlikke maksuametnikke.

Ettevõtjatel on tekkinud seoses Maanteeameti teavitamisega rida küsimusi. Muuhulgas tekitab jätkuvalt segadust asjaolu, mis hetkest alates maksukohustus puudub. Näiteks, kui töötaja hakkab juba 1. jaanuarist kasutama autot üksnes töösõitudeks, kuid tööandjal ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik koheselt Maanteeametit sellest teavitada, siis kas on võimalik teavitus teha ka tagasiulatuvalt? Seletuskirjas on märgitud, et „Kui sõiduauto kohta puudub liiklusregistris märge sõiduauto üksnes tööalase kasutamise kohta, siis loetakse selline sõiduauto nii töö-, ameti- või teenistusülesannete kui ka tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutusel olevaks.“

Sellest võiks seega järeldada, et tegemist on pigem konstitutiivse ehk õigustloova kandega, mille tegemise järel kasutatakse sõidukit üksnes töösõitudeks, kuid enne kande tegemist lähtub MTA sellest, et sõidukit kasutati nii töö- kui erasõitudeks ja erisoodustus maksustatakse sel juhul samuti 2018. aastal kehtima hakkava TuMS § 48 lg 3 järgi. Seega on äärmiselt oluline, et ettevõtjad kiiremas korras Maanteeametit teavitaksid, e-teeninduses saab seda teha juba alates detsembrikuu keskpaigast.

Maksu- ja Tolliameti nõudel peab tööandja suutma ka tõendada, et on reaalselt võetud kasutusele meetmed, mis tagavad, et sõiduautot pole võimalik erasõitudeks kasutada. Maksuriski vältimiseks peaksid need ettevõtjad tagama jätkuvalt sõidupäevikute korrektse täitmise. Seega, ettevõtjatel, kes soovivad edaspidi kasutada sõiduautosid üksnes töösõitudeks, säilib jätkuvalt halduskoormus sõidupäevikute pidamise näol. Lisaks, kuna märge liiklusregistris on ka avalikkusele kättesaadav, siis võivad igavlevad naabrimehed hakata MTA-le anonüümseid vihjeid saatma, mistõttu peaksid ettevõtjad olema igal juhul valmis vajadusel MTA-le selgitusi jagama.

Seletuskirja kohaselt peaks see muudatus vähendama aga nende ettevõtjate halduskoormust, kes jäävad kasutama sõiduautot nii töö- kui ka erasõitudeks, sest sõidupäeviku pidamine ei ole enam vajalik ega ka võimalik, tulenevalt sellest, et maksustamisel hakatakse lähtuma auto liiklusregistris märgitud mootori võimsusest.

Muudetakse seega ka TuMS § 48 lg-t 3. Kui varasemalt oli tööandjal võimalus sõidupäevikus fikseerida läbitud kilomeetrid ning tasuda makse selle järgi, mitte maksimummääras, siis seadusemuudatusega see võimalus kaob. Hakatakse lähtuma üksnes sõiduki võimsusest ning vanusest. Kuni viie aasta vanuste sõidukite puhul on erisoodustuse hind 1,96 eurot kW kohta ja vanemate autode puhul 1,47 eurot kW kohta. Kaotatakse ka piirmäär ehk maksukoormus jääb samaks või väheneb vaid neil ettevõtjatel, kelle kasutuses olevate autode võimsus on kuni 130 kW, mille erisoodustuse hind on alates järgmisest aastast maksimaalselt 254,80 eurot. Suurema võimsusega sõidukite puhul võib erisoodustuse hind tõusta, olenevalt nende vanusest ning piirmäära kadumise tõttu maksustatakse erisoodustus täies ulatuses.

Ettevõtjatele jääb arusaamatuks, miks on vanematele sõidukitele kehtestatud madalam erisoodustuse hind, kuna see pigem soodustab vanemate sõidukite ostmist, mis on enamasti vähem turvalisemad ja pole ka niivõrd keskkonnasõbralikud kui uuemad sõidukid. Kohustus lähtuda erisoodustuse määramisel turuväärtusest tuleb TuMS § 48 lg-st 7, mis näeb ette, et erisoodustuse hinna määramisel lähtutakse üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast. Seletuskirjas selgitatakse, et kuna sõiduauto kaotab esimese kahe kasutusaastaga ligi 20% väärtusest, siis kasutataksegi üle viie aasta vanuste sõiduautode puhul erisoodustuse hinda 1,47, mis on siis 25% madalam 1,97-st. Kaubandus- ja Tööstuskoda tegi küll muudatusettepaneku, et kehtestataks sama hind nii uutele kui vanadele sõidukitele, kuid seda ei aktsepteeritud.

Kilovati-põhist arvestust on samuti nii seaduseelnõu menetlemise ajal kui hilisemalt kritiseeritud, kuna see ei peegeldavat auto reaalset väärtust, kuid ministeerium jäi siiski seisukohale, et korrelatsioon sõiduauto võimsuse ja hinna vahel on väga tugev (90%), mistõttu otsustati erisoodustuse hinna määramisel siiski sellest lähtuda.

Samas jääb selgusetuks, kui ollakse nii kindlad, et võimsuse alusel saab auto väärtust täpselt hinnata, siis miks on vaja täiendavalt nii tugevasti eristada uusi ja vanu autosid. On küll arusaadav, et vanemad autod on vähem väärt ja nõuavad suuremaid kulutusi, kuid vähemasti keskkonnakaitse eesmärgil oleks võinud sõiduki vanusepõhist koefitsienti uute ja vanade sõidukite vahel ühtlustada. Nt 180 kW võimsusega auto puhul on erisoodustuse hind aastal 2018 kuni viie aasta vanuse sõiduki puhul 354,6 eurot ja vanemal 264,6 eurot ning kuna piirmäära enam ei ole, siis kuulub erisoodustus maksustamisele täies ulatuses. Selline süsteem pigem soodustab vanemate sõidukite ostu ja jätkuvat kasutamist, sest kokkuvõttes tähendab see ettevõtjale suurt kokkuhoidu.

Käibemaksuseaduse muudatused

2018. aasta jaanuaris jõustub ka muudetud KMS § 30 lg 7, mis näeb ette, et sõiduauto soetamisel tekib 100%-line sisendkäibemaksu maha arvamise õigus juhul, kui sõiduautot kasutatakse kahel järjestikusel aastal üksnes töösõitudeks. Kui kasutusotstarve kahe aasta jooksul kasvõi korra muutub, tuleb 50% maha arvatud sisendkäibemaksust riigile tagasi maksta. Hetkel kehtiv säte näeb ette, et maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeeritakse sellisel juhul proportsionaalselt kahe aasta arvestuses, võttes arvesse erakasutuse osatähtsust.

Ehk siis, kui ettevõtja on teinud kõik vastavalt seadusele: ostnud sõiduki, teinud avalduse Maanteeametile, et sõidukiga tehakse üksnes töösõite, arvanud maha sisendkäibemaksu, pidanud piinliku täpsusega sõidupäevikut, aga teise aasta lõpus libastub, sõidab töösõitudeks mõeldud autoga naisele jõulukinki ostma, siis peab ta 50% maha arvatud sisendkäibemaksust riigile tagasi maksma.

Lisaks kehtestatakse KMS § 30 lg 9, mis kohustab ettevõtjat tagama, et sõiduki kasutamine erasõitudeks oleks välistatud. Kuidas tööandja peaks suutma kõigi ettevõtja autosid kasutavate töötajate üle pidevat järelevalvet pidada, ei ole keegi selgitanud, samas pidi seletuskirja kohaselt maksuhaldur koostama selleks ettevõtjatele juhise.

Arusaamatuks jääb ka see, et kuna tulumaksuseadus kehtestab kohustuse alates järgmise aasta algusest teavitada Maanteeametit sellest, et autot kasutatakse üksnes töösõitudeks, siis mis juhtub kui seda teavitust piisavalt kiiresti ei tehta. Nt: auto on ostetud nt 2017. aasta oktoobris, sisendkäibemaks summas 20 000 eurot maha arvatud, autot kasutatud ainult töösõitudeks, mis nähtub ka sõidupäevikust, kuid ettevõtja ei jõua kohe 2018. a jaanuari algul Maanteeametit auto kasutusotstarbest teavitada. Kas sellisel juhul nõutakse kõigepealt 10 000 eurot käibemaksu tagasi ja omakorda peab ettevõtja tasuma ka tol kuul erisoodustuselt makse, kuna ei jõutud õigeaegselt teavitust edastada? Seaduseelnõu seletuskirja järgi loetakse sellisel juhul, et sõiduk on nö segakasutuses.

Eriti keeruline on olukord siis, kui ettevõttel on nt 10 sellist autot, mis kõik on töötajate töökasutuses ning ettevõtja ei tee aegsasti teavitust. Sisendkäibemaksu tagasinõue oleks sel juhul 100 000 eurot, millele lisandub veel maksud erisoodustustelt.

Samas oleks antud olukorras mõistlik kui 2018. aasta jaanuaris kehtima hakkav KMS § 30 lg 7 rakenduks üksnes nendele sõidukitele, mis on ostetud peale seadusemuudatuse jõustumist, arvestades seda, kui vähe on autori hinnangul antud teemal teavitustööd tehtud ja ka rakendussätetes ei ole midagi selle kohta mainitud.

Lisaks tekkis KMS §-i 30 uus lõige nr 8, mis ütleb sisuliselt, et kui ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarve muutub ja seda hakatakse kasutama mõnel muul eesmärgil, rakendub KMS § 30 lg-s 3 sätestatud sisendkäibemaksu maha arvamise piirang 50% ühe aasta jooksul alates muudatusest, olenemata siis sellest, kuidas sõiduautot selle aasta jooksul tegelikult kasutatakse. Ehk kui jaanuarist märtsini on auto ainult ettevõtluses kasutatav, kuid aprillis tehakse paar erasõitu, siis rakendub KMS § 30 lg 3 ja järgneva 12 kuu jooksul saab maha arvata üksnes 50% sisendkäibemaksust. Sätte eesmärk on seletuskirja kohaselt takistada ettevõtjatel pidevalt muuta sõiduki kasutusotstarvet, et maandada „manipuleerimise riski“. Tulumaksuseaduses ei ole selliseid manipuleerimise riski maandavaid abinõusid ette nähtud.

Helena Noot
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Marjeta Lumiste
Trikato raamatupidamisbüroo tegevjuht

Artikkel on avaldatud kahes osas Raamatupidamisuudiste portaalis: 05.12.2017 ja 12.12.2017