Ei tasu karta vanemaealiste tööle võtmist

Kuna vanemaealiste aktiivsus tööturul on rekordiliselt kõrge, tuleb tööandjana arvestada ka erisustega, mis puudutavad vanemaealise isiku tööle võtmist. Kindlasti aga ei tasu karta vanema inimese tööle võtmist – eluiga suureneb vähehaaval iga aasta ning enamike inimeste tööalane pädevus säilib kõrgema eani.

Esiteks, kõigi uute töötajatega töölepingu sõlmimisel kohaldatakse üldjuhul neljakuulist katseaega. Katseaja eesmärk on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Klassikalise töölepingu puhul võivad tööandja ja töötaja tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Töölepinguga võib kokku leppida katseaja kohaldamata jätmises või lühendamises, kuid kindlasti mitte pikema katseaja kohaldamises. Kui katseaja jooksul selgub, et näiteks vanemaealise jaoks on tööülesannete täitmine siiski raskendatud, saab kumbki pool lepingu väga kergesti üles öelda.

Juhul, kui vanemaealine isik on juba pikemat aega töötanud ning katseaeg on lõppenud, kuid tööülesannete täitmine on muutunud tema jaoks liiga vaevaliseks eelkõige töövõime vähenemise tõttu, siis tööandja töölepingu seadusest tulenev kohustus on pakkuda enne töölepingu ülesütlemist võimaluse korral töötajale teist tööd, mis arvestades töötaja võimeid, oleks viimasele jõukohane. Sealhulgas korraldab tööandja vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Näiteks, kui muusikakoolis töötav klaveriõpetaja ei suuda enam klaverit mängida ning ka kuulmine on ajapikku oluliselt halvenenud, kuid pensionile ta veel minna ei soovi, siis tööandjal peaks võimaluse korral pakkuma talle tööd näiteks garderoobis, kui see on töötajale jõu- ning soovikohane.

Vanemaealise inimese töölevõtmisega saab tööandja näidata ka teistele eeskuju, et ei tasu karta nende palkamist. Üldjuhul on vanemaealised jätkuvalt pädevad ning paljud tööd on ka nendele jõukohased. Samas on arusaadav, et tööandjaid hirmutab fakt, et üha enam esitatakse töövaidluskomisjoni diskrimineerimise süüdistusi. Diskrimineerimine saab ju olla mitte ainult sooline, vaid muuhulgas ka vanuseline. See aga ei ole sugugi halb – töötajad peavad suutma seista oma õiguste eest ning tööandja peab mõistma temal lasuvat kohustust kaitsta töötajaid diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust.

Siinkohal on aga tähtis õigesti aru saada sellest, mida peetakse diskrimineerimiseks ning mida mitte. Diskrimineerimiseks ei peeta vanuse alusel erinevat kohtlemist, kui sellel on objektiivne ja mõistlik tööhõivepoliitikat, tööturgu, kutseõpet või sotsiaalkindlustusteenuseid hõlmav õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Seega, kui objektiivselt on arusaadav, et isiku vanusest tingituna ei suuda ta konkreetset tööd teha, siis noorema isiku palkamine samale töökohale ei ole diskrimineerimine. Kui peamiseks tööülesandeks on näiteks raske füüsiline töö nagu laotöölise töö, siis diskrimineerivaks ei saa pidada tööandja otsust võtta tööle noorem ja objektiivselt füüsiliselt võimekam inimene. Samas, kui otsitakse töötajat raamatukokku ning objektiivselt see oleks jõukohane nii noorema- kui ka vanemaealisele isikule, kuid ilma täiendavate omaduste kaalumiseta kohe soositakse nooremat inimest, siis sellisel juhul võiks olla tegemist diskrimineerimisega. Kokkuvõtvalt, isiku tööle võtmisel tuleks alati kaaluda iga kandidaadi plusse ja miinuseid ning põhistada need selleks, et vältida igasugust diskrimineerimist.

Sisserände kvooti tuleb suurendada või see kaotada

Seoses sisserändepoliitika poleemikaga on aktuaalne ka tööandjate probleem seoses välistööjõu palkamisega ning sisserände kvoodiga. On ilmne, et kui vanemaealiste aktiivsus tööturul kasvab, siis võib tekkida vajadus füüsiliselt võimekamate töötajate järele. Seetõttu ei üllata enam ilmselt kedagi välistöötajate palkamine selliste tööde tegemiseks nagu ehitustööd, komplekteerimine, tootmistööd ja muud nö lihttööd. Siin tulebki mängu sisserändepoliitika probleemistik.

2018. aasta sisserände piirarv oli 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast ehk 1315 inimest, mis oli täitunud juba aprillikuus. Sellest tulenevalt on tööjõupuuduse tõttu kannatavatel tööandjatel vähe võimalusi seaduslikuks tegevuseks. Iroonia seisneb selles, et mida vähemaks jääb töötute arv ning mida suurem on vanemaealiste aktiivsus tööturul, seda raskendatum on tööandjatel eelkõige ehitus- ja teenindussektoris leida Eesti elanike seast endale sobivaid töötajaid. Ehk siis Eesti sisserändepoliitika soodustab välismaalaste mitteametlikku töötamist, ümbrikupalka ning maksude maksmata jätmist. Ka meie advokaadibüroo praktikas on tegeletud näiteks juhtumiga, kus Armeeniast pärit isik elas ja töötas ebaseaduslikult Eestis ca 30 aastat.

Politsei- ja Piirivalveamet väidab sellises olukorras põhimõtteliselt õigesti, et isikul on alati võimalus taotleda Eestis elamisluba ning töötada ametlikult. Kui aga aastane kvoot täitub nelja kuuga, siis praktikas on seaduse järgimine sageli problemaatiline. See ei ole kindlasti üleskutse seadust rikkuda, kuid siiski ilmestab Eestis valitsevat olukorda. Meie majandus kasvab, töötus väheneb ning vanemaealiste aktiivsus tööturul suureneb – kas see mitte ei näita arengut? Mõtlemiskoht võiks olla see, et kes siis teeb neid töid, mille jaoks meil enda kodanike seast töökäsi ei leidu.

Nendele tööandjatele, kes siiski soovivad võimalusel kaasata enda ettevõttesse välistöötajaid ning teha seda seaduslikult, on alljärgnevalt toodud mõned näpunäited, kuidas saab välismaalane taotleda elamisloa või registreerida töötamist lühiajaliselt.

Elamisluba töötamiseks

Esiteks tuleb otsustada, kas välismaalane soovitakse tööle võtta tähtajalise või pikaajalise töö tegemiseks ning kas isikul on üldse õigus pikaajalise elamisloa taotlemiseks. Sellest sõltub, millist elamisluba peab isik taotlema.

Välismaalane, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik, saab taotleda tähtajalist elamisluba töötamiseks Eestis registreeritud tööandja juurde ning teadus- või uurimustöö tegemiseks, kui asutus on kantud teadus- ja arendusasutuste registrisse:

• Eesti Töötukassa loaga ning palgakriteeriumit täites;
• Eesti Töötukassa loata ning palgakriteeriumit täitmata;
• Eesti Töötukassa loata ja avaliku konkursita, kuid palgakriteeriumit täites, kui taotleja asub tööle eksperdi, nõustajana või konsultandina (vajalik on erialane ettevalmistus);
• Eesti Töötukassa loata, kuid palgakriteeriumit täites, kui taotleja asub tööle Eestis registreeritud eraõigusliku juriidilise isiku juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil järgmistel tingimustel:
• Ettevõtte peab olema Eestis registreeritud vähemalt 5 kuud, sellel peab viimase 5 kuu jooksul olema tegelik majandustegevus Eestis ning elamisloa andmine peab oluliselt aitama kaasa tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise eesmärgi saavutamisele
• Eraõigusliku juriidilise isiku juhtimis- või järelvalvefunktsiooni täitmise eesmärgil võib elamisloa anda täisühingu ja usaldusühingu osanikule, osaühingu, aktsiaseltsi, sihtasutuse ja tulundusühingu juhatuse või nõukogu liikmele, mittetulundusühingu juhatuse liikmele, prokuristile, likvideerijale, pankrotihaldurile, audiitorile, revidendile, revisjonikomisjoni liikmele ja välismaa äriühingu filiaali juhatajale
• Eesti Töötukassa loata, kuid palgakriteeriumit täites, kui taotleja asub tööle
• Vabariigi Valitsuse korralduses nimetatud valdkonnas, milles on Eestis vaja vähendada tööjõupuudust;
• Euroopa Liidu (EL) sinise kaardi alusel;
• Teadus- või uurimustöö tegemiseks Tippspetsialistina töötamiseks;
• Renditöötajana Iduettevõttes töötamine;
• Ettevõtte sees üleviidud töötajana töötamiseks.

Palgakriteeriumiks on nõue tasuda töötajale tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palgaga. Teatud juhtudel peab töötajale tasutav tasu suurus olema kuni kaks korda Eesti keskmisest suurem.

Taotluse esitamiseks tuleb pöörduda isiklikult Eesti Vabariigi välisesindusse. Seaduslikul alusel Eestis viibiv välismaalane võib taotluse esitada Politsei- ja Piirivalveameti teeninduses.

Tähtajalise elamisloa andmine või sellest keeldumine otsustatakse 2 kuu jooksul taotluse menetlusse võtmisest. Elamisloa andmisel väljastatakse taotlejale elamisloakaart 30 päeva jooksul. Elamisloa võib anda Eestis töötamiseks elamisloas määratud tingimustel kehtivusega kuni 2 aastat ning seda võib pikendada kuni 5 aastaks korraga. EL sinine kaart antakse kolme kuu võrra pikema kehtivusajaga, kui tööandja tagatud töötamise aeg, arvestades, et selle kehtivusaeg ei tohi ületada 2 aastat ja 3 kuud ning seda võib pikendada kuni 4 aastaks ja 3 kuuks korraga.

Kui lõpetatakse töötamine elamisloas määratud tingimustel ja soovitakse töötada teise tööandja juures, tuleb selleks eelnevalt taotleda uus elamisluba töötamiseks.

Lühiajalise töötamise registreerimine

Eestis võib lühiajaliselt töötada välismaalane, kes viibib seaduslikult ajutiselt Eestis (näiteks viisa või viisavabaduse alusel) ja kelle töötamine on enne tööleasumist registreerud Politsei- ja Piirivalveametis.

Lühiajalise töötamise saab registreerida kuni 365 päevaks 455-päevase perioodi jooksul. Lühiajalise töötamise registreerimine on võimalik pikemaks perioodiks, kui tegemist on õpetaja, õppejõuna töötamisega, teadusliku tegevusega, tippspetsialistina või iduettevõttes töötamisega. Lühiajalise töötamise hooajatööks saab registreerida kuni 270 päevaks aasta jooksul.

Lühiajalise töötamise registreerimise üldised nõuded:

• välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised;
• tööandja on Eestis registreeritud;
• tööandja maksab välismaalasele töötasu, mille suurus on taotlemise ajal viimati avaldatud Eesti aasta keskmine brutokuupalk.

Pikaajaline elamisluba

Välismaalane, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik, saab taotleda pikaajalise elaniku elamisluba kui:

• Ta on elanud Eestis püsivalt viis aastat tähtajalise elamisloa alusel vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloataotluse esitamist;
• Tal on kehtiv tähtajaline elamisluba;
• Tema elukohaandmed on kantud Eesti Rahvasikuregistrisse;
• Temal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks;
• Temal on olemas ravikindlustus (Eesti haigekassa);
• On täidetud integratsiooninõue, osates eesti keelt vähemalt keeleseaduses sätestatud B1-tasemel või sellele vastaval tasemel.

Eelmainitud tingimusi, v.a püsiv legaalne sissetulek, ei kohaldata välismaalase suhtes, kes on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ning on elanud ja elab faktiliselt Eestis ja ei ole lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle Eestis elamine ei kahjusta Eesti riigi huve. Pikaajalise elaniku elamisluba ei saa taotleda välismaalane, kes on saanud tähtajalise elamisloa õppimiseks või kaaluka avaliku huvi korral. Pikaajalise elaniku elamisloa taotlus tuleks esitada vähemalt 2 kuud enne tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppu.

Pikaajalise elaniku elamisloa andmine või sellest keeldumine otsustatakse 2 kuu jooksul taotluse esitamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui 10 päeva enne tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist. Elamisloa andmisel väljastatakse taotlejale elamisloakaart isiklikult taotlusankeedil märgitud teeninduses 30 päeva jooksul.

Evelina Šegai
Advokaadibüroo LINDEBERG jurist

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Artikkel on avaldatud ka Raamatupidamisuudistes.