Kõik eeltoodu on äärmiselt vajalik ning muudetuste tulemisena on riik oluliselt lihtsustanud elatise kättesaamise võimalusi. Samas on tekkinud uus probleem, mis kogu elatise süsteemi efektiivset toimimist ohustab – kohtust elatise väljamõistmise otsuse saamine on muutunud ebamõistlikult keeruliseks. Kõigi eelnimetatud meetmete kasutamine eeldab seda, et on olemas jõustunud kohtuostus elatise väljamõistmise kohta.

Milles seisneb siis probleem? Alates 1994. a kehtib Eestis regulatsioon, mis seob elatise miinimumi töötasu alammääraga. Kui seaduse vastuvõtmisel oli elatise miinimumiks veerand miinimumpalgast, siis alates 2004. a on elatise miinimumiks pool töötasu alammäärast. Sõltumata sellest, kas elatise miinimum on veerand või pool miinimumpalgast, on väga oluline elatise miinimumi sidumine töötasu alammääraga, kuna Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei pea lapse vajadusi tõendama. Seega on olnud eesmärgiks luua kõigile inimestele lihtne süsteem, kus kohtusse minimaalses määras elatisenõude esitamiseks pole esindaja olemasolu üldjuhul vajalik. Selle tulemusena on aastaid toiminud lihtne, odav ja suhteliselt kiire elatisenõuete menetlus. Aga enam mitte.

Oma mitmetes viimastes lahendites on Riigikohus märkinud, et käesoleval ajal on elatise miinimum (ehk pool töötasu alammäärast) ebamõistlikult suur summa ning ületab keskmise lapse vajadusi. Veelgi enam, Riigikohus on mitmetes lahendites selgelt öelnud, et seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist ning uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist. Kuna seadusandja Riigikohtu juhiseid järginud pole, on Riigikohus valinud teise tee – kohtupraktikaga on loodud mitmed täiendavad võimalused mõista elatis välja alla miinimummäära. Näiteks saab kohus arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel riigi poolt tasutava lapsetoetusega, perekonnas oleva mitme lapsega (tekib nn mastaabisääst), samuti asjaoluga, et osa ajast on laps vanema juures, kes on elatise tasumiseks kohustatud.

Mis on eeltoodu toonud kaasa praktikas? Peamine muutus seisneb selles, et miinimummääras elatise nõudmise kohtuvaidlus pole enam lihtne menetlus, millega saab iga keskmine inimene ise hakkama. Käesoleval ajal käib kohtus võitlus iga euro pärast ning edukas on see pool, kes tunneb hästi Riigikohtu praktikat ning oskab leida tõendeid enda argumentide kinnituseks. Seega on kogenud esindaja olemasolu muutunud vajalikuks ka kõige lihtsamas elatisevaidluses, mida kindlasti ei saa pidada mõistlikuks lahenduseks.

Kokkuvõttes on aeg, et seadusandja asuks täitma Riigikohtu soovitusi ning viiks läbi elatise reformi. Võimalikult kiiresti tuleb taastada olukord, kus miinimummääras elatisnõude esitamine on lihtne ja soodne menetlus, mis ei eelda advokaadist esindaja olemasolu. Pikad ja keerukad kohtuvaidlused võiksid seonduda miinimumist suurema elatisenõude esitamisega, kus tuleb põhjalikult tõendada lapse vajadusi. Miinimummääras elatise väljamõistmine tuleks taaskord muuta igale vanemale jõukohaseks menetlusliigiks, kuna vastasel korral pole kasu ka riigi poolt kehtestatud meetmetest, mis lihtsustavad väljamõistetud elatise kättesaamist.

Aldo Vassar
Advokaadibüroo LINDEBERG advokaat

Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG juhtivpartner/vandeadvokaat

Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes.