Esmalt, kes olid need 21 „kriminaali”? Inimeste taustad olid erinevad. Ajakirjandusest läbi käinud markantsemad näited olid 2 inimese tapmises süüdi mõistetu ja kehalises väärkohtlemises süüdi mõistetu. Samas, kõige levinum kriminaalkaristuse alus oli alkoholijoobes autojuhtimine. Mitmed karistatud olid nimekirja sattunud kaua aega tagasi sooritatud nö nooruse lolluste pärast ja Facebook’ist vaadates on neist tänaseks saanud töötavad pereinimesed. Mitte üksi 21-st „kriminaalist” ei kandnud väljaviskamise ajal karistust – nad olid oma karistused ära kandnud.

Termini „kriminaal” kasutamine ei olegi siin kohane. Õigekeelsussõnaraamat annab sõnale „kriminaal” vasteks kriminaalkurjategija. Karistuse ära kandnud inimene ei ole kurjategija, vaid endine kurjategija. Seega, kohane oleks kasutada sõna „kriminaal” asemel „endine kriminaal”.

Kas välja viskamine oli õiguspärane? Erakonna tegevuse aluspõhimõtted on sätestatud erakonnaseaduses ja põhikirjas. Erakonnaseadus kriminaalkorras karistatud inimeste erakonda vastuvõtmist ei keela. Seega saab ainus alus tuleneda konkreetse erakonna põhikirjast.

IRL-i põhikirja punkt 7.1 sätestab, et erakonna liikmeks ei saa vastu võtta inimest, kes „kannab kriminaalkaristust“. Põhikirja punkti 6 „Liikme Erakonnast väljaastumise ja väljaarvamise tingimused ja kord„ lõige 4 sätestab, et erakonna liikme võib erakonnast motiveeritud otsusega välja arvata, kui liige on jõustunud kohtuotsusega mõistetud süüdi kriminaalkuriteos.

Eeltoodu tähendab, et esiteks ei tohi erakonna liikmeks võtta vastu inimest, kes „kannab kriminaalkaristust“. Kui aga inimene on juba erakonna liige ja pärast seda mõistetakse ta kriminaalkuriteos  süüdi, siis on erakonnal õigus ta erakonnast välja arvata. Ka siin on erakond jätnud endale põhikirjaga otsustamisruumi – kui liikmele määratakse kriminaalkaristust, siis võib, aga ei pea teda välja viskama. See tähendab, et inimene võib ka erakonna liikmeks edasi jätta. Rohkem põhikirjas kriminaalkorras karistatud inimeste, nende liikmeks võtmise või liikmete seast välja arvamise kohta midagi sätestatud ei ole.

Seega, tulenevalt IRL põhikirjast, tuleb eristada inimesi, kes kannavad kriminaalkaristust ja inimesi, kes on oma karistuse ära kandnud.

Siin on aga oluline vahe nende 21 inimesega, kelle IRL oma ridadest juuni alguses välja arvas. Need inimesed olid oma karistuse ära kandnud ja ei kulunud ei põhikirja punkti 6.4 ega 7.1 alla. See tähendab ühemõtteliselt, et erakond arvas kriminaalkorras karistatud, aga oma karistuse ära kandnud inimesed oma ridadest välja vastuolus erakonna enda põhikirjaga. Liikmete väljaarvamine ei olnud õiguspärane.

Lisaks eeltoodule on tegemist ka põhimõttelise küsimusega – kas kord süüdimõistetud inimene tuleb ühiskonnast välja tõrjuda või võib talle anda ka uue võimaluse jätkata edaspidi seadusekuulekat elu täieväärtusliku ühiskonnaliikmena. Justiitsministeeriumi andmetel on Eestis kriminaal- või väärteokorras karistatud ligikaudu 60% tööealisest elanikkonnast. Kriminaalkorras ligikaudu 10%. IRL viimase otsusega ütles erakond, et need inimesed ei ole erakonna kaudu ühiskonnaelus kaasa rääkima oodatud. Veelgi enam, karistuse ära kandnud inimesed pandi avalikku häbiposti, mis võib hävitada nende töö- ja pereelu ning tõrjuda neid inimesi ühiskonnast. See oli erakonna poolt ebaproportsionaalne ja vastutustundetu käitumine inimeste suhtes, kes põhikirja ja seadusega kooskõlas olid juba organisatsiooni liikmeks võetud.

Kokkuvõttes oleks erakond oleks pidanud julgema välja öelda, et kriminaalkaristuse ära kandnud inimesed on erakonda võetud kooskõlas erakonnaseaduse ja erakonna enda põhikirjaga. Täpselt samamoodi saab IRL-i liige ja mh erakonna aukohtu liige olla Avo Üprus, kes on samuti kriminaalkorras süüdi mõistetud, kuid kes seejärel on jätkanud oma elu seadusekuulekalt. Karistamise üks eesmärk ongi seadust rikkunud inimesed pärast karistuse kandmist uuesti ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks muuta. See on paranduslik protsess. Mitte neid elu lõpuni ühiskonnast isoleerida, sest just ühiskonnast isoleerimine tõukab inimesi tagasi seaduserikkumiste juurde. Jutt käib 10% tööealisest elanikkonnast.
Keijo Lindeberg
Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaat

Avaldatud Postimehes